22 märts, 2016

Douglas Adams – Universumi lõpu restoran (2009)

Minu kogemuse järgi paistab koomiline ulmekirjandus jagunevat kolmeks – ühes otsas on Douglas Adams ja Grant Naylor, teises otsas Terry Pratchett ja nende vahel oleks Tom Holt. Kui Adams ja Naylor lähevad taevasse (tänapäevast satub keegi kogemata kombel vägagi elust kihavasse kosmosse), siis Pratchett on loonud paralleelse maailma ja Holt jääb nö kahe äärmuse vahele pendeldama. Kõigi nende autorite puhul on tunda tugevaid paralleele tänapäeva ühiskonna elukorraldusega, seda naeruvääristades ja totratele aspektidele osutades. Nagu öeldud, on need autorid minu poolt kokku pandud vaid esmamulje puhul (seda siis Adamsit taaslugedes), tinglikult oleks see britilik koomiline fantaasiakirjandus (no muidu tuleks veel lisada Robert Asprin ja Stanislaw Lem jne). Eks niisuguse ulme puhul on paratamatu, et kogu romaani pole võimalik kirjutada vaid koomilisest aspektist, niiehknaa on palju ballasti, kus autor on armunud enda mõttemängudesse või lihtsalt midagi sulest välja imenud.

Kuigi vormiliselt on seiklejate seltskond viieliikmeline, pöörab autor eelkõige tähelepanu kolmele meestegelasele (Ford, Arthur, Zaphod), robot Marvin on kasulik kaunistus; ansamblist jääb episoodiliseks Trilliani nimelise naise roll, temaga pole Adams teise romaani lõpukski õieti midagi peale osanud hakata (nojah, eks romantiline liin oleks enam kui tavapärane, kuid sellega koos poleks niivõrd... „poistekas“).

Triloogia teise osana pole romaanil suuremat lõpetatust, lihtsalt kulgeb oma lõpu poole, et siis järgmises romaanis edasi toimetada. Peategelased pääsevad napilt hukust, kahel korral lüüakse seltskond pooleks, teisel korral satuvad Arthur ja Ford teleportatsiooni (ja ajarännu) kaudu transpordialusele, mis kahe miljoni aasta eest maandub... Maale ning toimetab kohale siinsete elanike mitte just toredad eelkäijad. Mis sai peale Universumi direktori külastamist Zaphodist ja Trillianist, eks seda saab teada järgmisest osast. Üks asi, mis veidi hämmastab: et robot Marvinit kasutatakse nii vähe tehniliste probleemide lahendamiseks. Jah, laeva röövimisel selle ukse avamiseks on ta enam kui sobiv tööriist, aga et seejärel laeva juhtimissüsteemidega manipuleerida, siis enam mitte – nojah, ehk on küsimus selles, et depressiivne Marvin on teistele niivõrd eemaletõukav kuju.

Kui eelmises osas oli peamiselt ruumis rändamise küsimus, siis nüüd on kõiksugu ajas rändamise probleemid – küll satutakse Universumi Lõpu restorani, mis paikneb tulevikus miljonite aastate pärast, siis aga kahe miljoni aasta tagusele superkompuuter Maale.


ulmekirjanduse baas
all eyez on me
manni lugemisblogi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar