Autor võtab kätte ja puhub satiiri
abil suurtelt narratiividelt õhu välja. Piiblimüüdid pole
tegelikult midagi nii erakordset, need on takkajärgi ülevaks
kirjutatud. Jeesus sündis ja kõik. Soodomas ja Gomorras elasid
tavalised inimesed. Jeesuse järgijad ei pruukinud alati
tervemõistuslikud olla. Mingil moel võiks arvata, et Monty Pythoni
tegijad on võtnud oma sketšide jaoks neist piibliainelistest
lugudest šnitti. Ausalt öeldes siit raamatust kõiki selleteemalisi
tekste lõpuni ei lugenudki, tundusid vähe aegunud.
Kogumiku parimaks looks on „Thersites“,
mis räägib Trooja piiramisest läbi vähemtähtsate kreeklaste
silmade. Seeasemel, et sundida ühe korraliku pealetungiga linn
alistuma, käib juba kümnendat aastat pagana veiderdamine – ülikud
tülitsevad ja nihverdavad, vahel toimuvad Achilleuse ja Hektori
vahel mingid suvalised kahevõitlused, Helena andub nii ühele,
teisele kui kolmandale. Homeros, see on üldse üks müüdav
turulaulik. Aga noh, plussiks seegi, et tegelikult pole neid
siunajaid tapluses maha löödud ja homme jälle päev. Üpris tore
on ka „Romeo ja Julia“ - inglane satub Veronasse ja õhkab, et
näe, milline legendaarsete armastajate kodupaik, küll alles
Shakespeare kirjutas ilusti. Mille peale siis kohalik paater kergitab
kulmu... ja räägib noorte tegeliku loo ja mis neist saanud on.
Kogumikku on raske pidada ajatuks
klassikaks, aga eks mõned loetavad terad leiab ikka. Tõlkija
järelsõna annab tekstidele filosoofilisema tausta, iseasi, kui
palju lood selleski valguses kõnetavad. Aga eks lugejaid on
erinevaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar