Svatopluk Čech – Härra Broučeki uus epohhiloov reis, sedapuhku viieteistkümnendasse sajandisse (1971)

Tegemist siis ajarännulooga, mis kirjutatud 1888. aastal. Peale kõrtsukülastust koperdab purjakil härra (majaomanik!) Brouček ja kukub kuhugi käiku... misjärel pimedas käigustikus uuesti ärgates ja sealt viimaks välja pääsu leides jõuab ta uuesti oma kodulinna Praha öistele tänavatele, ainult et... see on kuidagi teistsugune linn. Tänavad on räpased ja pimedad, majad veidra arhitektuuriga, inimesed totralt riides ja räägivad mingit totrat murrakut. Niisamuti imestavad kohalikud, et Brouček on kummaliselt riides ja nagu millestki ei jaga. Ühesõnaga, peategelase imestuseks selgub, et ta on sattunud 1420. aastasse ja vägagi murrangulisse hetke – nimelt valmistuvad Prahat piiravad ristisõdalased linna ründama, et ketserlike (hussiidid) vaadetega tšehhe alistada. No ja prahalased on niisamuti valmis neid valeusulistest ristisõdijaid eemale kihutama. Peale mõningaid segadusi peab Brouček ühinema linna kaitsjatega, mis ei ärata mehes just erilist vaimustust – vastas on pea viiekordse ülekaaluga sõjavägi ja sellises vale ajastu konfliktis elu kaotada pole just eriliselt meelepärane perspektiiv. Puhkevadki vaenupoolte kokkupõrked ning Brouček püüab igal moel oma nahka päästa... mis viib ta paratamatult uute hädadeni – kuni viimaks tahetakse mees elusalt põletada.

Eks autor on kirjutanud kahel viisil – kõigepealt satiir oma aja väikekodanluse, kadakasaksluse ja Austria-Ungari võimu aadressil. Teiselt poolt nö ajalooline seikluslugu vanas Prahas – kõik see nelja ja poole sajandi tagune eluolu, muutused linnas ja ajalooline situatsioon (sest ega hussiididki miskit pailapsed ole). Brouček pole just positiivne kangelane, pigem on ta üsna riiakas ja ega suuda õigel ajal suud kinni hoida, mis muudavad ta õige ebapopulaarseks tegelinskiks tollastes oludes. Samas – ega ei saagi oodata, et ootamatult võõrasse aega sattunult peaks tegelane kohe käituma nagu lugejad distantsilt vaadates ootaksid (pealegi, kuhu jääksid siis konfliktid, mis teksti edasi viiks?). Eks Cečhi satiir võis omal ajal lööv ja salvav olla (nagu järelsõnas selgub, oli ta eeskujuks näiteks nii Čapekile kui Hašekile); praeguses kontekstis jääb see üsna kaugeks ning huvitav on pigem see teise aega sattunud inimese situatsioon ehk (küllaltki) kaasaegse inimese kohanemine võõraste oludega. Broučekile on see ajastu kole, aga samas... söök ja jook hoopis maitsvamad ja rammusamad.

Ega raamatut ei oskaks lugemiseks soovitada, on selline oma aja nähtus. Kui muidugi huvitab ajalooline satiir ja huvi keskajalaadse ajastu vastu, siis võiks ehk kätte võtta. Muidu on see üsna lohisev satiir autori kaasajast, millega mul lugejana ei teki suuremaid kokkupuutepunkte (muidugi, see võib olla minu viga). Ja nagu raamatu lõpus selgub, võis tegu olla hoopis peategelase deliirse joomaunenäoga – nagu autor mitmel puhul viitab, oli Broučeki eelmine seiklus... Kuul käik.