Lugu sellest, kui maalased on kunagi
tulevikus valinud asustamiseks vale planeedi – planeedi valitsemise
asemel on sealse valitseva liigi tööriistadeks. See liik... on ehk
välimuselt hiiglaslike sajajalgsete moodi, kes/mis oma rõõmuks
avastasid, et inimesed kannaksid nende mune ja neist arenevaid vaklu
suurema hoolitsusega kui muud loomad seda seni teinud on. Eks sellise
koostöö paremaks kujunemine elas üle mitmeid muutusi, loo
toimumise ajaks on “sajajalgsed” leidnud, et munade seisukohast
on kõige parem, kui inimestel on oma reservaadis teatud vabadus
(perede koos elamine, vabatahtlik partneri valik, kodumajapidamine)
ja kui nad harjuvad “sajajalgsetega” maast ja madalast koos
olema.
Mida aga “sajajalgsed” ei soovi, et
need inimesed, kes putukamunemisega kokku ei puutu, ei teaks suuremat
sellest... protsessist, kuna see mõjub nõrganärvilistele
inimestele üsna närvutavalt. Käesolev lugu ongi sellest, kuidas
“sajajalgsele” kuuluva pere majapidamisse satub, ee,
kasvatusvaludes mees (mehed on peamiselt munakandjad, naised on
jäetud inimsoo taastootjaks), kelle sees on tõugud munadest
väljunud ja asunud valimatult sööma inimese sisemust –
ühesõnaga, pere juures resideeruval “sajajalgsel” tuleb kõhust
päästa väiksed vaglakesed ning selle operatsiooni käigus ka
loodetavasti mehe elu. Loo peategelane, kes pakub end abiks, on oma
pere “sajajalgsele” abiks, ning kogetu sunnib teda revideerima
oma arvamust valitseva liigiga koosolemisest...
Tore visioon sellest, kuidas inimesi...
koduloomade või sünnimasinatena kasutatakse, milline on olnud selle
protsessi evolutsioon (algul “sajajalgsed” ei mõistnud, kuidas
inimesed kõige kasulikumalt tööle panna) ja mis võiks selle loo
valguses selles sümbioosis edasi saada. Ja noh, kuidas inimesed ise
sellisesse sünnilooma staatusesse suhtuvad, millised pinged
kaasnevad ühe või teise valikuga. Mõneti õudne lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar