Benjamin Crowell – Petopia (Year's Best SF 16, 2011)

Loetav lugu lähituleviku ainel, kus noored aafriklased püüavad leida viise, kuidas rikastelt läänlastelt raha välja petta. Nimelt tuuakse Aafrikasse nö infotehnoloogiajäätmeid, mida siis kohalikud kavalpead püüavad edasi käidelda – kas siis taaskasutamiseks haruldasi metalle või... võimalusel lahti krüpteerida kõvakettaid, et nii saada juurdepääsu arvutiomanike pangakontodele. Aga lisaks arvutijäätmetele on seal “prügimäel” muidkui tehnilisi vidinaid, nii leiab seal töötav neiu Mina ühe Jelly nimelise mänguasja (a la tuleviku furby, või laste kantseldamiseks mõeldud kodurobot?), mis on omal moel armas ja totter ja justkui imaginaarne side lääneliku kultuuriga, kõik need heaoluühiskonna küsimused ja nõuanded, mida see Jelly esitab, see on ka vahva.

Tüdruk näppab Jelly ja viib koju, kus see saab mängukaaslaseks tüdruku mõned aastad nooremale vennale Raphaelile. Aga mitte ainult mängukaaslaseks – vend leiab viisi, kuidas Jelly abil kaasmaalastel nahka üle kõrvade tõmmata. Et tegemist ikkagi Aafrika ja selle tumeda tulevikuga (vägivald, seadusetus, vaesus, ülerahvastatus, ökoprobleemid), siis ei lähe asjad just kõige paremini... aga üllataval kombel on sellest vähe totakast interaktiivsest mänguasjast õele-vennale kasu ning Jellyst kujuneb kasulik tööriist, millega naiivseid läänlasi petta.

“Raphael was in that long period that a male was allowed before he had to be grown up. The women had to baby him, and he got the best pieces of meat. Then the sun would rise one day and he would be a soldier, a beggar, a glue-sniffer, a stander on streetcorners: no longer a crushing burden but merely a danger or a nuisance.”

ulmekirjanduse baas