Ott Arder – Bumerang (1980)

Kaks kiiksuga luuletust, mille puhul vist ei saa rääkida kujundlikust luulekeelest (võrreldes näiteks Luige õudustega, mis kubisevad lapsepõlve ähvardavatest oludest) – projektsiooniaparaat kummitab unedes ning laps jäi auto alla. Selge ja mõneti arusaamatu. Niiöelda õunaluuletus on samas selline... traditsiooniline lastekas.

KOŠMAAR

ÜKS UNENÄGU PIINAS

MIND UINUMISEST SAATI -

ÖÖ LÄBI NÄGIN UNES

PROJEKTSIOONIAPARAATI.

(lk 17)

LIIKLUSÕNNETUS

JÄI AUTO ALLA PISIKENE KÜLLI

TA NÜÜD ON PALATIS,

ME VIIME TALLE LILLI.

SEE ONU, KES TA ALLA AJAS,

ON OMAKORDA

VANGIMAJAS.

(lk 24)

ÕUNA LÕUNA

ÜKS USS KORD MÖÖDA

LADVAÕUNA ROOMAS

JA OLI JUBA HAMBAID

ÕUNA SISSE LÖÖMAS.

ÕUN AGA KÖHATAS,

ÜTLES: „MUL ON LÕUNA!“

USS VABANDAS JA ROOMAS

OTSIMA TEIST ÕUNA.

(lk 25)