J.R.R. Tolkien – Kaks kantsi (2008)

Triloogiate teine raamat on tüüpiliselt sellest, kuidas asjad lähevad veelgi hullemaks kui esimeses raamatus ja ega head nahka pole oodata, aga noh, eks ikka naiivselt loodad, et ehk juhtub ime või midagi sellist. Väikses plaanis on siin raamatus mitmeid õnnestumisi (Fangorni sekkumine ja Sarumani langus), kuid samas raksatab Frodo Hukk ning Mordor alustab sõjateed. Paistab, et asjad lähevad siiski hapuks...

Kui keegi on puhtalt eepiline tegelaskuju, siis on see muidugi Rohani Theoden (tõsi küll, eepiliseks on ta muutunud eelkõige filmi abil). Milline taasvirgumine! Milline valmidus ennast (ja rahvast) ohverdada! Vanamehe viimane vastuhakk! Selline tegelane, keda oleks raske kujutleda tegutsemas Martini või Abercrombie maailmas – seal oleks ta rumal narr, keda heal juhul vaid ära kasutataks (muidugi, kas Theoden polegi siis Gandalfi hüpiknukk? Algul Sarumani, seejärel Gandalfi mänguasi). Samas ei saa öelda, et see üheplaaniline Theoden oleks kuidagi totter tegelane – vahel on sellised... lihtsalt vahvad (jällegi, kas selline järeldus on filmi mõjutusel?). Eks ka haldjad muudkui ohkavad, et nende ajastu on lõppemas, aga see pole nii... melodramaatiline (jällegi, filmis näevad haldjad kergelt totrad välja oma kõrvakeste ja ürpidega).

On muidugi huvitav mõelda, kuidas suudab Mordor eksisteerida tuumatalve tingimustes – pidev läbitungimatu pilvkate ei tohiks olla just tootlik viis Sauroni elusate käsilaste elusana hoidmiseks (muidugi-muidugi, orkid ongi ööelajad – kuid inimkäsilased?). Kuidas üldse orkid paljunevad, kus asuvad orkiemmed ja orkimammud?

„Nii paljude imedes keskel on raske milleski kindel olla. Maailm on tõesti veidraks muutunud. Haldjas ja päkapikk kõnnivad käsikäes meie väljadel ringi; rahvas räägib Metsa Emandaga juttu ja jääb ometi elama; Mõõk, mis sai murtud ammu aega enne seda, kui meie isade isad Marki tulid, tuleb sõtta tagasi! Kuidas saab inimene säärastel aegadel otsustada, mida teha?“ (lk 37)

„Kuidas Shelob hävingust põgenedes siia jõudis, ei jutusta ükski lugu, sest Pimeduseaastatest on tulnud vähe lugusid. Aga ta oli praegugi veel siin, tema, kes oli siin enne Sauronit ja enne Barad-duri esimest kivi; ja ta ei teeninud kedagi peale iseeneses, juues haldjate ja inimeste verd, pundudes ja minnes rasva oma lõputuil pidusöökidel, kududes varjuvõrke; sest kõik elavad asjad olid tema toit ning pimedus tema okse.“ (lk 353)

ulmekirjanduse baas