Peter M. Ball – The Last Great House of Isla Tortuga (Dreaming Again, 2008)

Junga on teeninud 15 kuud laeval ning nüüd viivad kapten ja pootsman ta sadamabordelli. Junga on seda hetke oodanud ja kartnud, see on kurikuulsaim kurikuulsamatest bordellidest, naised siin on... surnuist äratatud ehk zombid. Tõepoolest, junga ehmatuseks limpavad kõrtsiruumis ringi erinevate koledate vigastustega naisekehad, aga nagu joviaalne kapten ja kuri pootsman teatavad, on lõbuzombid palju korralikuma kehaehitusega... ja neile on omakorda ohtlik oma hinge maha müüa: seks on vapustav, kuid takkajärgi sööb see hinge seest. Nojah, selline see piraatide elu on, kui on naudingud, siis need peavad kuidagi kätte maksma.

Kui junga viimaks lõbuzombi juurde juhatatakse, selgub midagi veidrat junga kohta (ja tema ema kohta niisamuti, kuid seda ma ei mõistnud – kas emagi võis lõbuzombi olla?). Junga arvab seda, teist ja kolmandat.

Nagu järelsõnas selgub, oli autoril plaan kirjutada üks gootilik lugu, kus vaimukate vampiiride asemel oleksid vaimukad zombid. Tõepoolest, atmosfäär on selline mahlane ja pahaendeline, kõrvaltegelased igati dramaatilised ja nurjatud jne. Eks kujutelm zombiseksist paneb niisamuti kuklakarvu turritama. Normaalne lugu, ei enamat ega rohkemat.