Robert Silverberg – Tähehiiglaste orjad (2016)

Kui mind hiljuti tabas raamatukogust laenutatud värskete raamatute äkiline uputus (Saar, Heinsaar, Loper, Weinberg, Silverberg), siis oli enamvähem selge, et nende kõikide kiirelt ja järjest lugemine (sest järjekorraraamatuid tuleb ometi kiirelt raamatukokku tagastada, et teised huvilised jaole saaks) toob omal moel üleküllastumise. Nii jäi viimasena loetud (blogipragmaatika – guugeldajad huvituvad eelkõige eesti autoritest, mitte tõlgetest) Silverberg jutukogust õige närtsinud mulje ja valmistas pettumuse.

Ootasin mõnusat ja hoogsat campi... aga vaim ei viitsinud enam reageerida võimalikele ahvatlustele (takkajärgi tundub, et peale Heinsaart oleks pidanud midagi lahjemat tarbima, et siis taas olnuks vaim kangema kraami jaoks värskem). Tahestahtmata hakkasin mõtlema, et mida annab see Raul Sulbi missioon tutvustada eesti lugejatele angloameerika ulmekirjanduse ajalugu, kas Silverbergi noorpõlve üsna üheplaaniliste juttude tõlkimine on just ratsionaalne viis nappide tõlkeressursside kasutamiseks. Jajah, ajalugu tuleb tunda jne, aga kui need ajaloolised tekstid on õige keskpärased (ega ma senini mõista Lovecrafti või Howardi fenomeni), siis on nagu raske vaimustuda. Vähemalt on lootust, et järgmised neli köidet Silverbergi jutte peaksid olema asjalikumad kogud.

Minu puhul on ehk probleem selles, et nende juttude nautimiseks peaksin olema kõvasti noorem või elama nõukogude ajal, kui lugemisvalik oli kõvasti ahtam; sest no suurt mida pakuvad mulle viiekümnendatel kirjutatud ulmelised seikluslood. Nostalgiat? Poisikeselikku rõõmu? Kirjeldatud Võõras, Teine on üsna inim- ja maasarnased, kosmoseseiklused on enamvähem keskaja või metsiku lääne laadis; siin pole mingit ohhoo-efekti. Noore Silverbergi kangelased on üksikud hundid, pole neil lapsi ega üldjuhul naisigi. Juttude lugemine ei tekita järelmõtteid, eks autor rõhutabki lugude kaassõnades, milline rutiinne ja õpetlik tegevus nende kirjutamine rahateenimise eesmärgil oli. Nojah, eks Silverbergi austajad ütlevadki, kui raske on best of kogumikke koostada jne jne, kust alustada ja millega piirduda.

Üheksast tekstist kerkivad rohkem esile „Kosmosehädalised“ (üsna noir, kangelane kipub kergelt anti olema) ja „Cutwoldi kütid“ (pateetiline, aga siiski klassikaliselt hea lõpp). Eks mõlema loo puhul on oluline lugeja teatud ootustele mittevastamine („miks kangelane ei karga dzotile?!“), peategelase valikud on kas mõneti küünilised või traagilised eneseohverdused.

Eks siis näeb, milliseid emotsioone äratavad Orpheuse Raamatukogu väljahõigatud tõlked, kaks klassikut on taas maakeelde sammumas. Võibolla ei peaks kiirustama nende lugemisega (no millal need küll ilmuda võivad)?

„Samal ajal, kui ta seda ütles, lendas läbi avatud ukse välja kallis juuksekuivati. Kuulsin seest ahastavat karjet ja arvasin ära tundvat meisterliku naistejuuksuri android John Nealy hääle. Mõtlesin, et androidid kippusid tihti valima ebamehelikke ameteid. Võib-olla sellepärast Clay Armisteadi sugused neid nii väga vihkasidki.“ („Androiditapp“, lk 100)

ulmekirjanduse baas
reaktor