Alyssa Wong – Hungry Daughters of Starving Mothers (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

See tekst võitis äsja Nebula lühilugude auhinna, ja jutt on tõepoolest lööv dark fantasy või horror (või kui nöökida, siis paranormaalne romantika). Raskusi tekitab see, et... mis olendid siin õieti tegutsevad. Midagi korea mütoloogiast? Või lesbilised libavampiirid, kes toituvad inimeste võimsatest (ja negatiivsetest) emotsioonidest? Süskindi „Parfüümi“ laadis üleloomulike võimetega emotsiooninautleja, kes suudab näiteks keha moondada? Kauge sugulane Rowlingi nende vaimolenditega, kes/mis inimhinge tühjaks imevad? Lihtsuse mõttes ütleks siis libavampiir (hiljuti lugesin üht teksti libahelikopterist, seega libatada annab nii mõndagi).

Lugu leiab aset tänapäevas. New Yorgis elav neiu otsib Tinderi äpi kaudu endale kohtingukaaslasi, et siis hambad vms külge lüüa ning kaaslane või kaaslanna räpastest mõtetest tühjaks imeda (jääb selgusetuks, on see otseselt tappev või mitte). Mõtted nimelt... hargnevad inimese ümber justkui gaasilises olekus, ja on neiule nähtavad ning seeläbi loetavad-kuuldavad. Nii satub neiule ette ärimees, kes plaanib naise võrgutada ja seejärel sisikonna lahti lõigata (a la Bret Easton Ellise Batemani tänapäevasem variant). Väga erutav, et just selline kiremõrvar kätte sattus, neiu omakorda ammutab sobival hetkel mehest, mis võtta annab. See on ülimalt vägev kogemus, ta kogeb midagi enneolematut. Peagi selgub, et neiul on ema, kes tegeleb samasuguse mõtteimemisega ja kes on last õpetanud, et ohvreid tuleb valida pisikriminaalide hulgast – kes pole inimesi tapnud. Elagu Tinder, mis viib sobivaid inimesi kokku.

Ja tõepoolest, see tapjaimemine ajab hamba hullult verele (kogutud emotsioonid on talletatud klaasanumasse, kus neiu saab neid limpsimiseks võtta), ning neiu otsib... kuni põrkab kokku... teise endasugusega (üllatus-üllatus, nad polegi emaga ainsad)! Ja see naine on palju iidsema päritoluga, kes õpetab, et toituda tuleb ka lõbuks, mitte vaid hädapäraste vajaduste rahuldamiseks (ehk siis pöörakem tähelepanu loo pealkirjale). Libavampiir lubab tutvustada neidu ühtlasi teistele New Yorgi omasugustele... ja see viib kokkupõrkeni põhjustel, mida ma pole selles kirjelduses puudutanud – nimelt on loo kangelannal sõbranna, kellele see kogenud libavampiir samuti silma peale heidab.

Jutt on niisiis... omal moel päris lööv ja tänapäevane ja meelelahutuslik ja õudne. Kõik need külmkapis või riiulitel ladustatud klaaskolvid, kus ohvritelt imetud mõtted pulbitsevad ja häälitsevad. Olendid, kellele naudinguks ameerika psühhode destilleerimine. Kui eelmise aasta Strahani antoloogias oli samuti üks korealastest tütarde lugu (kus kah üleloomulikud jõud mängus), siis käesolev tekst on kindlasti parem kui too. Aga oleneb maitsest ja meeleolust.

Teksti on võimalik netist täismahus lugeda.

„I spend the evening sweating through my dress, nearly dropping my chopsticks. I can't stop staring at the ugly thoughts, dropping from her lips like swollen beetles. They skitter over the tablecloth toward me, whispering obscenities at odds with Seo-yun's gentle voice, hissing what they'd like to do to me. It takes everything in me not to pluck then and there, to pour into her lap and rip her mind clean.“ (lk 337)