Margo Rejmer – Bukarest. Tolm ja veri (2016)

Raamatu võib jagada pooleks – esimesed kaks osa keskenduvad Ceaucescu võimuperioodile ja sellele eelnenud Rumeenia 20. sajandi ajaloole, viimane osa on rohkem tänapäeva Bukarestist (mis on muidugi sügavalt põimunud ajalooga).

Esimeses pooles on siis pikalt juttu Teisele maailmasõjale eelnenud ja järgnenud ajast, Raudkaardist ja kuningatest, sõjajärgne diktatuur ja Ceaucescu valitsusaeg. Securitate, pealekaebamised, probleem soovimatute lastega (Ceaucescu soovis, et sajandivahetuseks elaks riigis 25 miljonit inimest... aga nüüdseks on järgi jäänud u 19 miljonit) ja ainelise olukorra halvenemine. Ei saa öelda, et siin oleks midagi väga avastuslikku – Ceaucescu polnud just normaalne valitseja, Securitate on kui musternäidis repressiivsest julgeolekuaparaadist, abordid on vist peamine märksõna, mis mulle praegu seostub tollase Rumeeniaga. Üpris vastik lugemine inimtragöödiatest... aga mingil moel nendest siit ja sealt lugenud-kuulnud-näinud (Müllerilt näiteks?).

Seevastu raamatu viimane osa on kaasajast ja see on huvitav (vaevalt et küll ammendav) ülevaade rumeenlaste elukorraldusest. Tabavaim tsitaat on selline:

„Bukarest on samavõrra traagiline kui ka koomiline linn, vahel hakkavad mingid sündmused pihta komöödiana, võtavad siis järsku tragöödia kuju ning lõpuks jäävad mällu farsina.“ („Igal pool ja mitte kusagil“, lk 160)

Hulkuvad koerad, kes pakuvad turvalisust ja võivad samas inimese surnuks pureda. Meisterlik vandumine ja sajatamine, mis samas aitab vägivalda vältida. Ebausk. Naiste kohtlemine. Maavärinad, Ceaucescu ja arhitektuur. Taksojuhid ja hullud. Korruptsioon ning Raudkaardi ja Ceaucescu rehabiliteerimine. Mustlased ja rumeenlaste päritolu. Kõik see on muidugi kergem ja meelelahutuslikum kui kadunud diktatuuri kirjeldus.

Lindepuu on varem tõlkinud raamatuid Tšehhoslovakkiast ja Türgist (huvitav, et neidki olen sattunud lugema just mais).