Jean-Paul Didierlaurent – Ettelugeja 6.27-ses rongis (2016)

Romaani esimesi lehekülgi unesegaselt läbides tabas mind ootamatu ja ilmatuoluline mõttevälgatus – tegelikult mulle ei istu prantsuse kirjandus. See on... kunstlik ja paatoslik ja ennastimetlev; ühel või teisel moel traditsioonidesse takerduv, kommete komöödia. See on justkui 19. sajandi uuesti ja uuesti läbi kirjutamine. Jajah, noorena tundus Camus ilmutuslik, aga nüüd vist ei tahaks seda unelmat taaslugemisega risustada. Celine? Kah... literatuurne.

Seda raamatut võib või ei pea armastusromaaniks pidama. Jah, romaani jooksul peategelane avastab, et huvitub üha enam rongist leitud mälupulgal asuvast naise päevikust – kuna peategelane elab ise rutiinset tööinimeseelu, siis sarnases olukorras naine on oma argipäeva... hoopis värvikamalt elamas (mitte et ma seda kuidagi põhjendaksin, aga mulle tundus neiu käitumine mõneti autistlik), kuidas ta unistab oma printsist. Et mälupulgal on see päevik ainsaks kaustaks, siis ei selgu, kes see neiu olla võiks; kuid et peategelasel on invaliidistunud sõber, kes nuhib välja võimalikud ostukeskused, kus see neiu võiks käimlateenindajana töötada. Ja noh, üks asi võib viia järgmiseni, aga kas see ka viib, ei tohi öelda.

Raamat siis üksildase inimese ootamatust armumisest – vaat mis juhtuda võib, kui rutiinile vastu astuda, tegelda millegi muuga... leida ellu erutust. Niisamuti võiks sedastada, et tegemist on kergelt loetava menuromaaniga sellest, kuidas leida oma „Amelie'd“. Sarnaselt Friedenthali teosega on siingi olulisel kohal paber ja selle saatus, tõsi küll, palju proosalisemal põhjusel, kuna peategelane töötab paberipurustustehases.