August Kitzberg – Libahunt (2004)

Eesti draamakirjanduse üks tuntumaid tekste (või kõige tuntum, sama kuulus on ehk tänu telelavastusele „Pisuhänd“), üsna lühike näidend, mis ometi võimaldab mitmeid eri vaatenurki ja tõlgendusi; ning eks tõde asetseb kuskil vahepeal. Tragöödia, kus pole võitjaid – Tammarude suguvõsa on välja kuivamas, sulane Jaanus on elupäevad vaid teenimisele kulutanud (muidugi, kuhu tal üldse pere olnuks panna), õnnetud kasutütred. Vaid noorel sulasel Märdil veri vemmeldab ja mingisugune plaan mõni külatüdruk ära narrida (aga kauaks noorust, eksole).

Kumba leeri siis eelistada – Tammarute alalhoidlikkust või Tiina lillelapselikku särtsakust? Kas geenidele on kasulik kindel voolusäng (Tammarud peavad olema siniste silmade ja kollaste juustega!; põhjaeesti tõug Mulgimaal?) või vajaksid nad lisatõuget (mis aga võib tähendada, et tõuge võib viia umbteele ehk elujõuetute kombinatsioonideni). Kas tähtis on realpolitik või romantismus? (Jajah, armastusabielu on 20. sajandi toode.) Kas Tiinast olnuks kohanejat Tammaru traditsioonidega, kas üheskoos Margusega olnuks nad suutelised piire nihutama või avardama? Kas Margus mõtles vaid ihast lähtuvalt ja reaalselt võttes poleks suutnud Tiina-suguse väljakutsega toime tulla (ehk oleks ta peksnud naist kuni see murdub või metsa põgeneb)?

Paistab, et Kitzberg pigem hoiab Tiina poole – parem kärts ja mürts kui lõputu töllmoklus. Mis paneb muidugi mõtlema, et...