Kalju Saaber – Mees, naine ja bernhardiin (1978)

Jutustus 1944. aasta suvest, kui nõukogude väed taasvallutasid Eesti alasid. Peategelaseks fotograaf, kes lahingute käigus on kaotanud oma ateljee, kuna see jäi lahingutegevuse keskele. Mees läheb nüüd koeraga (kelle abil ta ateljees inimestest meeleolukaid pilte tegi) lapsepõlvekanti oma naist otsima, kelle ta oli sõjajalust maale saatnud. Teel kohtub ta rüüstajaga, aitab haavatu laatsaretti toimetada ning vanematetalus satub kotipoiste piiramisrõngasse. Kodutalu on lagastatud, viimaks ilmub sinna nainegi; ja elul on varuks uue üllatused.

Juttu pole vaid sõjaoludest, niisamuti meenutab mees iseseisvus- ja okupatsiooniaega, ühtlasi kooselu naisega, millised rõõmud ja mured neil olid. Kas tahtlikult või tahtmatult tundub tekst olevat mõneti groteskne või siis psühholoogiliste ambitsioonidega. Või muidugi – ehk on see autori arusaam sõja põhjustatud šokiseisundist. Loo lõpp jääb kaksiti mõistetavaks, mingil moel võiks seda suisa võtta horrori võtmes. Lihtne lähenemine ütleb, et tegu pole väljapaistva kirjandusteosega – aga samas... kes teab?

„Mesilased töötavad ka sõja ajal: õueala pikk rohi oli suminat täis. Ma olin varemgi koduga suhted katkestanud, kuid mitte kauaks. Tolle aja, mil ma võisin veel koju tagasi tulla, olin päästmatult mööda lasknud, ja nüüd, seistes siin vanade õunapuude all, keset flokside hüvastijättu suvega, tajusin seda selgemini kui kunagi enne. See oli üks noid väheseid asju, mida ma tõepoolest teadsin peale selle, et olin tänini maaelu suhtes sallivaks jäänud. Ja kuigi see kummaline tolerantsus põimus hetkiti täieliku ja lõpliku võõrdumisega, sain niitmata õuemaast selgelt aru, et see on kaotatud kodu. Mitte ainult sõjakaoses lahtimurtud, hingedel rippuva ukse ja lävele sadanud tedremunakirjute lehtede pärast. See oli minus endas peitu hääbumistont, mis mulle iial rahu ei andnud. Nii oli asjalugu.“ (lk 23)