Karl Pilvistu – Metshaldjas. Kas mees või laps (1999)

Raamatu nimilugu on ikka päris tempokas camp, milles sisalduvad eluhoiakud tunduksid tänases ajas natuke... seksistlikud või lihtsalt piinlikud. 70ndatel kohtab sovhoosis töötav insener Rein metsavahi naist Leilit ja armub noorikusse hullupööra (mees ei mõista, kuidas küll naistevihkaja metsavaht korraga sellise noore naise sai?). Leiligi pole mehe vastu päris ükskõikne (Rein on noorem ja kenam kui metsavaht Jaan). Insener on küll abielus (aga oma naist ei armasta) ja kaks last (rasestumine sundiski abielluma), kuid see metsavahi noor elukaaslane, milline vaimustav isend! Tiirutab niikaua (näiteks käib metsatalu juures piilumas, kui naine on saunas) kuni satuvad vahekorda ning seepärast saab metsavaht Jaan omakorda pahaseks ning ähvardab insener Reinu jahipüssist maha lasta (parem vangla kui üksindus). Insener jätab metsapaari rahule ning kolib perega hoopis Eesti teise otsa.

20 aastat hiljem. Abiturient Jaanika ja noor sovhoosiinsener Priit on armunud ja peavad plaani tuleviku ühte sidumiseks. Aga et lähedaseks saada, peab neiu aasta eest leseks jäänud ema selle inseneri üle vaatama. Ema Leili avastab, et insener Priit on kahtlaselt sarnane ta tütrele, ja kui ta kuuleb noormehe elulugu, selgub, et inseneri isaks on insener Rein, kellega metsavahi naine 20 aastat tagasi pattu tegi ja mille tulemusena see Jaanika eostatud sai (metsavaht ei saanudki teada, et esiklaps polnud tema seemnest). Oh häda! Leili keeldub noori õnnistamist ja lubab tütrele järgmisel päeval põhjusest rääkida. Kui vaid suudaks seda teha...

Aga... aga... nagu järgmisel päeval selgub, on pojale külla tulnud isa Rein, kes omakorda üksikuks jäänud – peale seda, kui lapsed täisealiseks said ja kodust lahkusid, oli ta õnnetu abielu otsa leidnud (oma osa selleski, et ta oli armastanud vaid Leilit). Vanem insener ja metsavahi (endine) naine kohtuvad, Leili paljastab Jaanika päritolu ning üheskoos seletatakse lastele inbriidingu probleeme. Lapsed on õnnelikud, et probleem on lahenenud ja hoopis nende vanemad saavad abielluda.

Tekst on veidi totter ja täis rohkem või vähem naljakatena mõjuvaid nõukogude aja maaelu klišeesid (vahet pole, kas 70ndate või 90ndate algus). Aga muidugi, milline ajatu draama, omal moel suisa antiiktragöödiate mõõtu... kui vaid poleks kõiksugu napakaid seiku ja lihtkirjanduslikku väljendumist.

„Mul on hoopis parem ettepanek. Meie peainsener läheb paari kuu pärast pensionile. Tule Moostesse peainseneriks. Mina ei taha ka siit kuhugi minna. Kui ma Jaanikaga abielluda ei saa, siis tahaksin temaga vähemalt nagu õde ja vend koos elada. See teadasaamine, et ma Jaanika vend või poolvend olen, lõi mu küll nii pahviks, ja arvan, et Jaanika samuti. Aga mis parata, elu teeb teinekord ootamatuid keerdkäike. Me Jaanikaga hakkasime teineteist tõesti armastama, aga meie vahekord on seni siiski piirdunud vaid mõne hella suudlusega, mitte rohkem. Armastus võib aga meie vahel edasi kesta, nagu õe ja venna armastus.“ („Metshaldjas“, lk 45)

Raamatus on veel lühem lugu „Kas mees või laps“. Mees ja naine elavad patuelu 90ndate algul, kui Eestimaal on elu raske. Naisel on mure – ta on teist kuud rase. Et ta ise on töötu ja ehitajast meessõbral pole just palju tööd, pole ta kindel, et nad saaksid last üles kasvatada – ja mees võiks ta maha jätta, sest noori naisi on küllaga („22 on uus taks“)! Ühesõnaga, kas saada mees või jääda lapsega. Naine otsustab abordi teha, aga... Nojah, jälle üks naiivdramaatiline pilguheit inimsuhete probleemidesse keerulisel sotsiaalmajanduslikul ajajärgul. Aga milline ülev lahendus!