Neil Gaiman – Black Dog (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Lugu paigutub „Ameerika jumalate“ järgsesse aega ning Shadow on rändamistega jõudnud kuhugi Inglismaa kolkakülasse. Seal on ta sattunud pubisse, mis tundub niihästi mõnus kui imelik. Omapärased kohalikud, nende veidrad koerad ning pärimused, mis võivat pärineda väga ammusest ajast. Räägitakse paganlikest kommetest, millega sajandeid lepitati üleloomulikke jõude – selleks siis müüriti ehitistesse erinevaid kahe- või neljajalgseid. Veel segasem, sinna kanti on toodud Egiptuse hauakambritest rüüstatud kassimuumiaid, mida on nende külluse tõttu lausa põldudesse külvatud. Igal juhul, kena maaliline maakoht, sõbralikud kohalikud ja pärimused kuidagi võigastest kommetest (mida siis enam justkui ei järgita).

Aga eks ikka... järgitakse ning Shadow satub veidrasse olukorda, kus üheaegselt on tal kokkupuude isa pärandiga, oma armsama egiptuse jumalanna tahtmistega (seos eelmise jutuga?) ning surnu hingega, keda on õige ebaõiglaselt koheldud. Et Shadow on selline mees nagu ta on, ei saa teda nii kergelt jalust maha lüüa.

Muidugi võiks see tekst olla vahepalaks romaanide vahel, muidu on see vaid Gaimani fännide maiuspala, konteksti tundmata jääb mõnigi finess märkamata (mitte et ma ise oleksin asjatundja). Nagu mitme teise loo puhul, mida olen siit antoloogiast lugenud, on siingi väike flirt naistevahelise armastusega.

„They say the barghest used to wander all around here. But now its just in Shuck's Lane. Dr. Scathelocke once told me it was folk memory. The Wish Hounds are all that are left of the wild hunt,which was based around the idea of Odin's hunting wolves, Freki and Geri. I think it's even older than that. Cave memory. Druids. The thing that prowls in the darkness beyond the fire circle, waiting to tear you apart if you edge too far out alone.“ (lk 35)