Nikolai Baturin – Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse (2016)

Raamatu pealkiri sisaldab nelja teemat, millega vaadeldakse midagi – sest ausalt öeldes on tekst romaanina arusaamatu (ehk siis unenäoline), samas Baturini kujutluspildid ikka ühtmoodi hoogsad ja fantaasiat ründavad. Aga mida see romaan on enamat kui ühe omailma puudutamine... mina ei oska küll öelda. Jah, tuleb tunnustada autorit kui sõltumatu kujutlusilma loojat; Baturin on eesti kirjanduse elavate autorite hulgas ehk üks edukamaid moderniste – eks igaüks võib kunsti nimel segast panna, iseasi, kui mõttekalt või loetavalt see välja kukub.

Aga see romaan... seekordne pillerkaar jäi mulle kaugeks ja enamvähem seosetuks (muidugi, siin on tegevusloogika ja karakterite vananemine). Mingi mongoli müüdi kui universiaalse arhetüübi ümbermängimine või midagi sellist. Või midagi. Andku jumal mulle andeks, et olen pime.

„Elas temas sõja või rahuvaim?

Kunas on rahu ja kunas on sõda?

Kui sõda on sinus eneses, kus on siis rahu?

Kui palju kordi Suurkhaan neid küsimusi endale ei selgitanud, ei saanud ta selget vastust. Isegi mitte sõja kõige ägedamas tapluses, kus ta tundis end olevat oma looduses, ei saanud ta neile kolmele küsimusele vastust. Ta pani tähele, et igaüht rahuldas rahu kestis senikaua, kuni kestis kõigi sõda kõigi vastu. Mitte rahu ei tulnud ma teile tooma, vaid mõõka. Kummalisel kombel tundus see suurkhaanile õige ja õiglane.“ (lk 67-68)