Steven Popkes – Jackie's-Boy (Year's Best SF 16, 2011)

Üpris tore postapokalüptiline lugu poisist ja elevandist. Jackie nimeline india elevant pole lihtsalt elevant, tema oskab mõelda ja inimkeeli rääkida. Niisiis, on aeg kuskil tulevikus ning inimkond on osanud ökoloogiat rikkudes ja bioterrorismi harrastades end enamvähem hävitada – on loodud ja need omasoodu edasi arenenud mitmed ja mitmed viirused, mis on niitnud inimkonda nagu loogu. Tulemuseks on siis kaos, kus ellu jäävad vaid julmemad (ja noh, viirustele püüdmatud).

Michael on elanud üksi mõned kuud, kui tal õnnestub sisse murda... loomaaeda, mida valvab raskelt relvastatud tehisintelligentsiga loomaaiapidaja. Loomi seal eriti järel pole... aga üks neist on Jackie nimeline elevant, kelle eest hoolitsema poiss palgatakse – sest see tehisintelligentsiga robot teab (?) teab, et Jackie peab lahkuma sellest rüüstajatest ümbritsetud turvapaigast, kuna miski pole püsiv ja elevandil peaks olema oma missioon. Ja peale teatud sündmusi hakkavadki elevant ja poiss Saint Louisi loomaaiast lõunapoole liikuma, lootuses leida... teisi elevante. Teekond pole teadagi kergete killast, peale inimeste tuleb kokku puutuda muutunud elukeskkonaga, kus on näiteks hakanud levima Ameerikale mitte just tüüpilised elajad.

Kui sisukirjeldus tundub veidi lapsik, siis tegelikult on see päris tore ja dramaatiline lugu. Rääkiv elevant pole just meeldivaim kaaslane, sest inimesed on sellised nagu on. Ja muidugi see postapokalüptiline olukord, sest inimesed on sellised nagu nad on. Samas pole tegemist vaid jälgi ja masendava looga, oma koht on ka lootusel normaalsemale tulevikule (seda küll natuke teises võtmes kui inimkonna helge tulevik). Noh, millegipärast meeldiv lugu.

ulmekirjanduse baas