Selle aasta Loomingu Raamatukogu
raamatud on senini osutunud võrdlemisi igavaks lugemisvaraks
(muidugi, vanasti oli rohi rohelisem jne). Ka see romaan (ameerika
Woolf! geikirjandus!) on... no see tutvustab kenasti
maailmakirjanduse modernistlikku pärandit. On palju hämarolekut
ning tsitaate, on keerlemist keelatu ja allasurutu ümber.
Kõrgelennuline kirjeldus kaotusest ja puudusest. Eks see naistearst
on päris huvitav kuju. Tõlkega kaasneb tervelt kolm tõlgendust,
sissejuhatuses on Wintersoni ja Elioti mõtted, lõpus veel tõlkija
põhjalik järelsõna; üliõpilastel on siit võimalik esseedesse
nii mõndagi kopeerida. Aga jah, ei saa öelda, et see teos oleks
muljet avaldanud, lihtsalt üks järjekordne klassika.
„Ma olen teinud ja olnud kõike seda, mida ma ei ole tahtnud olla või teha – Issand, kustuta valgus –, nii ma siin seisan, läbipekstuna ja muserdatuna ja nutvana, teades, et ma ei ole see, kelleks ma end pidasin – hea inimene, kes teeb halba, vaid olen halb inimene, kes ei tee eriti midagi, ja ma ei räägikski teile sellest, kui ma ei räägiks sellest endale. Ma lobisen liiga palju, sest mind on teinud õnnetuks see, millest teie vaikite. Ma olen vana väsinud emalõvi, argpüksina oma nurka tõmbunud, vapruse nimel ei ole ma kunagi saanud olla mina ise, ega võinud ka teada, kes ma olen. Siin puhkab taevane keha. Pilalinnu kaeblik hüüd kõlab paradiisi sammaste vahelt, oo, Issand! Surm taevas puhkab tupruvatest pilvedest asemel, tema rinnal on kiiver ja tema jalge ees marmorkivise lakaga sälg. Öine uni painab raskelt tema silmalauge.“ (lk 138)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar