Väejuhi poeg kipub sõtta –
kangelaslik võitlus kodumaa ründajate vastu! Au! Kuulsus!
Kangelasteod! Väejuht on aga tark ja kogenud mees, tema teab, et
sõda on midagi muud kui kuulsusrikkad kangelasteod või -surmad. Ta
annab agarale pojale miskit jälki võlujooki juua, mille kaasabil
saab poeg mitmeid kordi kujutlustes kogeda reaalseid sõjaolukordi.
Kõik need närused surmad, mis võivad ees oodata. Juhuslikud või
lihtsalt... vältimatud. Ei mingit kangelaslikkust, lihtsalt...
närune, verine ja jälk. Pealegi selgub pojale, et need kodumaa
ründajad, nemadki pole vaid verejanulised tapjad, neilgi on kodu ja
lähedased ootamas. Ja kes teab, mis neid õieti sundis
sõjategevusele!
Selline moraalitsev lugu. Sõda on kole
ja heroilisusest luuakse lugusid takkajärgi, reaalsus on midagi...
mittevahvat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar