13 juuni, 2016

Michel Faber – Fahrenheiti kaksikud (2016)

Veidruste paraad Faberi moodi, 5 novelli eksistentsist, mis kisub... sürreaalseks (no ehk „Hiir“ irdub sellest ansamblist, teiste tekstidega võrreldes on see kõige tavareaalsem). Mees, kes tahab reaalsusest kaduda („Turvamaja“) või vastupidi, mees, kes naaseb koomalaadsest seisundist reaalsusse ja avastab, et... elu on mujal („Andy tuleb tagasi“). Või naine, kelle pakutakse hallist ja väsitavast akna ees pulbitsevast getoelu nägemise-kuulmise vabanemiseks uut aknatehnoloogiat („Hingesilmad“). Või kaksikud, kes on kasvanud kaugel üksikul saarel ning peavad peale ema surma nö üles kasvama ja maailma toimimisele tõlgenduse leidma („Fahrenheiti kaksikud“). Tegelased puutuvad kokku ebameeldiva või tüütu või seletamatu reaalsusega, sellega kohanemine osutub mingil moel põgenemiseks, püüdeks oma reaalsus konstrueerida.

Tihtilugu Faber ei paljasta oma tegelaste motiive, mis loob üsna loob üsna irdunud meelelaadiga tekstid (no tõepoolest, miks tahab avaloo tegelane kaduda? Mis elu on ta elanud? Kas sel irratsionaalsel soovil on ratsionaalseid põhjendusi?). Tegelased äratavad ühelt poolt sümpaatiat, aga samas hirmutavad oma mõistmatu käitumisega (kaksikud!).

Raamat neile, kes soovivad veidi pahupidi vaadet olemisele, kergeid ebameeldivusi veidravõitu vormis.

laiapea

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar