Juhan Voolaid – Ideaalne taies (2016)

Tragikoomiline mõistulugu inimsusest? Raamatu võib jagada kolmeks – soopoiss Õuno kaasaeg ja tema mälestused lapsepõlvest, ülestähendatud lugu tema ema Mareti ja vanaisa juhtumistest enne ja pärast Õuno sündi ning vanaisa mõistulood Pompei hävingule eelnenud päevadest, kui leiutaja Giancarlo ajab taga ideaalse taiese loomist. Autorina meeldib Voolaidile võimalikult mänguline olla, nii ka selle raamatu puhul võiks enamik tekstist musta huumori või allegooriana loetav olla – kui vaid poleks seda elajalikku (või siinse raamatu kontekstist ebainimlikku) vägivalda, mida teostati ema Mareti kallal, selline jõhkrus on mõneti... lugeja vastupanuvõimet kompav.

Raamat algab omal moel lõbusalt – mõelda vaid, inimesed on pea paar aastakümmet nõukogude võimu eest paos olnud kuskil Soomaa ligipääsmatul soosaarel (kuigi nende teadmata on nõukogude võim juba mõnda aega tagasi läbi saanud), et nagu sellised metsatotukesed oma hirmudega, ja ootad, et mis küll saab, kui noormees Õuno viimaks tsivilisatsiooniga kohtub (kõrvus vanaisa lennukad ja napakad hoiatussõnad) jne... Kuni hakkavad paljastuma põhjused, miks õieti niimoodi ülepeakaela pakku mindi ja end kramplikult varjati. Õuno peabki viimaks sureva vanaisa palvel välismaailma minema, eks sellega saab omal moel nalja... kuni noormees puutub kokku nende inimestega, kes ta ema ja vanaisaga tegid asju, mida ei tohiks keegi kogeda. Ja kui Õuno viimaks tagasi jõuab, selgub talle tema enda minevik. Raamatu lõpuks pole otseselt kedagi, kellele kaasa elada – kui vaid ema Maret oma õudustäratava elukäiguga (aga tema ei saa siin raamatus sõnaõigust, tegevust annavad edasi vanaisa mälestused või Õuno kogetu).

Nagu öeldud, meeldib Voolaidile kirjutades eelkõige mänguline olla, nii ka siin lisaks ohtrale mustale huumorile veel need Giancarlo muinaslood ja see maagiline juurikas / ideaalne taies. Eks autor võinuks minna kergema vastupanu teed ja kirjeldada vaid vastuoli või kokkupõrget tänapäeva eluolu ja sooinimese vahel (Velts pole just uuenduslik, kuid see-eest õnnestunud tegelane), kuid Voolaid on püüdnud midagi sügavamat luua ja uurida seeläbi inimolemust – ning jõuab õige sünge nägemuseni, inimsuse mõistuloost saab ohuromaan (tõele au andes ma ei pruukinud mõista autori kõiki nägemusi).