Voolaidi jutukogu jaguneb temaatiliselt
kenasti kolmeks – kaks juttu vanameestest ja surmast, kaks
fantastilisemaigulist juttu ebasobivalt käituvatest
superkangelastest, kaks juttu argisituatsiooni rappa keeramisest.
Muidugi, kõik jutud on rohkem või vähem grotesksed, ja et grotesk
pole miski puhta rõõmu sümbol (muidugi, oleneb lugejast), siis iga
looga kaasneb ebamugavustunne – pealiskaudsel lugemisel võiks
tekstid ehk naljakad olla, aga tegelikult on ebamugavad või isegi
häirivad (muidugi, oleneb lugejast). Situatsioonid, kuhu tegelased
end (tahtmatult) mässivad, tekitavad vähemalt ühes osapooles
suuremat alandust kui ilmtingimata vaja, ja kõik kogevad ebamugavust
(hea küll, vanameeste surmalood on veidi teistsugused, neist siin
postituses ei kirjuta). Päris James Bond tuleb Tartusse esinema ja
tema demonstratsiooni kassi-hiiremängus peab osalema kiimas
meesüliõpilane. Nõdrameelne endine lapstäht otsustab taastada oma
hiilgeaja identiteedi. Jõuluõhtu, kus lapsed ja purjus vanemad
moodustavad üsna plahvatusohtliku koosluse. Tänavakonflikt, mille
järel alanduse heastamine kisub õige jaburaks. Peale esimest
konflikti võiks arvata, et nüüd hakkab pulli saama, aga see
järgnev pull on kuidagi valus ja väär.
Voolaidi lood ei lahene nii, et saaks
öelda, et nüüd hea võitis või õiglusetus valitseb, need
lahendused on kuidagi ebarahuldavad, ebamugavad, kriipivad. Keegi ei
saa õiglast tasu, keegi ei saa õiglast valu, puänt jätkab
rahuldamatust. Kogumiku parimaks looks on ehk “Martsipanikääbik”
ehk igati ebameeldiv jõuluõhtu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar