Marek Kahro – Seal, kus näkid laulavad (2016)

Romaani sildistada on pisut keeruline, aga ehk võiks seda nimetada kaanereklaami järgi psühholoogiliseks kriminaalromaaniks. Aastakümne jooksul on olnud mitmed surmajuhtumid, mil mõned ühised ja üllatavad jooned, aga nagu ikka, jääb uurijale põhjus arusaamatuks. Hea küll, sisu ei tahakski ümber jutustada, sest miks peaks.

Raamatu peategelaseks võiks formaalselt pidada Maiat, samas kasutab autor loo jutustamiseks mitmeid vaatenurki, ühtesid rohkem (nt Lara, Südi), teisi vähem (Iris, Karl-Ervin, uurija). Arturi pähe jääb pugemata – ja eks Artur jääbki lõpuni mõistatuseks, kes ja mis ta on, milline on õieti ta päritolu (folkloorne?) ja kuidas ta on saanud niisuguseks imeloomaks nagu ta on (no tõepoolest, eelnev treening?); kui väga soovida, võiks Arturi tõttu nimetada seda raamatut õudusromaaniks.

Huvitav on Maia ja Irise ema-tütre suhe – Maia näeb seda soojalt (emaarmastus jne), Iris interpreteerib seda aga kõrvalt uskumatult jahedalt – kas tegu on tiineka trotsiga või Maia siseilm ongi tegelikult... vähe irdunud? Kas Maia on tegelikult usaldusväärne jutustaja, on sel reaalne põhjendus, miks paar tegelast teda jälestavad? Või need paar tegelast pole ise kõige normaalsemad (nagu esmapilgul näib, kuid selle loo puhul ei saa alati vaatenurki... usaldada)? Eks siin romaanis on mitmeid juhtumeid, kus inimesed on omadega psühholoogiliselt õige krussis (või kas ikka... on?). Epiloog paneb mõtlema, kui normaalse ühiskonnaga siis tegemist on (või on see ikkagi vaade mõrvari väärastunud siseilma).

Romaani puhul tekitab segadust Arturiga seonduv – kõik see kasuvanematega seonduv ja nullpäritolu, natuke raske uskuda sellise minevikuta inimese eksisteerimisse. Niisamuti Luivere nimeline koht, mis asub kuskil Rakke ja Rakvere lähedal. Luivere on nimelt alevik, kus asub väike gümnaasium – ehk oleks võinud usutavuse nimel pidada kooli kuskil suuremas kohas, kuhu siis Luiveres elavad õpilased-õpetajad võinuks päevas paarkümmend kilomeetrit maha sõita; otseselt polnud vajalik, et Maia-Artur-Lara-Iris pidanuks kindlasti kodutrepist kooli sammuma. Muidugi, olles linnainimene, ei kujuta ma suurt ette, kuidas tänapäeval väiksemad gümnaasiumid toimivad, lihtsalt lugedes tundus veidi uskumatuna, et üks alevik saab selline mitmekülgne keskus olla.

Hea, et ei pea sellest raamatust arvustust kirjutama ja põhjendama, miks mulle tekst mõneti kaugeks jäi. Ja üleüldse, millised eeskujud siin võivad kumada – ehk skandinaavia noir (mitte küll nii selgelt kui Priilinna puhul)? Hea küll, ma pole krimikirjanduse kaanonitega tuttav. Kahro varasemast loomingust olen vaid debüütromaani lugenud, aga paistab, et kõik need käsitlevad rohkem või vähem noorusega seonduvaid paineid; eks käesolev romaan on vist samm edasi.