Romaani sildistada on pisut keeruline,
aga ehk võiks seda nimetada kaanereklaami järgi psühholoogiliseks
kriminaalromaaniks. Aastakümne jooksul on olnud mitmed
surmajuhtumid, mil mõned ühised ja üllatavad jooned, aga nagu
ikka, jääb uurijale põhjus arusaamatuks. Hea küll, sisu ei
tahakski ümber jutustada, sest miks peaks.
Raamatu peategelaseks võiks
formaalselt pidada Maiat, samas kasutab autor loo jutustamiseks
mitmeid vaatenurki, ühtesid rohkem (nt Lara, Südi), teisi vähem
(Iris, Karl-Ervin, uurija). Arturi pähe jääb pugemata – ja eks
Artur jääbki lõpuni mõistatuseks, kes ja mis ta on, milline on
õieti ta päritolu (folkloorne?) ja kuidas ta on saanud niisuguseks
imeloomaks nagu ta on (no tõepoolest, eelnev treening?); kui väga
soovida, võiks Arturi tõttu nimetada seda raamatut õudusromaaniks.
Huvitav on Maia ja Irise ema-tütre
suhe – Maia näeb seda soojalt (emaarmastus jne), Iris
interpreteerib seda aga kõrvalt uskumatult jahedalt – kas tegu on
tiineka trotsiga või Maia siseilm ongi tegelikult... vähe irdunud?
Kas Maia on tegelikult usaldusväärne jutustaja, on sel reaalne
põhjendus, miks paar tegelast teda jälestavad? Või need paar
tegelast pole ise kõige normaalsemad (nagu esmapilgul näib, kuid
selle loo puhul ei saa alati vaatenurki... usaldada)? Eks siin
romaanis on mitmeid juhtumeid, kus inimesed on omadega
psühholoogiliselt õige krussis (või kas ikka... on?). Epiloog
paneb mõtlema, kui normaalse ühiskonnaga siis tegemist on (või on
see ikkagi vaade mõrvari väärastunud siseilma).
Romaani puhul tekitab segadust Arturiga
seonduv – kõik see kasuvanematega seonduv ja nullpäritolu, natuke
raske uskuda sellise minevikuta inimese eksisteerimisse. Niisamuti
Luivere nimeline koht, mis asub kuskil Rakke ja Rakvere lähedal.
Luivere on nimelt alevik, kus asub väike gümnaasium – ehk oleks
võinud usutavuse nimel pidada kooli kuskil suuremas kohas, kuhu siis
Luiveres elavad õpilased-õpetajad võinuks päevas paarkümmend
kilomeetrit maha sõita; otseselt polnud vajalik, et
Maia-Artur-Lara-Iris pidanuks kindlasti kodutrepist kooli sammuma.
Muidugi, olles linnainimene, ei kujuta ma suurt ette, kuidas
tänapäeval väiksemad gümnaasiumid toimivad, lihtsalt lugedes
tundus veidi uskumatuna, et üks alevik saab selline mitmekülgne
keskus olla.
Hea, et ei pea sellest raamatust
arvustust kirjutama ja põhjendama, miks mulle tekst mõneti kaugeks
jäi. Ja üleüldse, millised eeskujud siin võivad kumada – ehk
skandinaavia noir (mitte küll nii selgelt kui Priilinna puhul)? Hea
küll, ma pole krimikirjanduse kaanonitega tuttav. Kahro varasemast
loomingust olen vaid debüütromaani lugenud, aga paistab, et kõik
need käsitlevad rohkem või vähem noorusega seonduvaid paineid; eks
käesolev romaan on vist samm edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar