See lugu võitis Locuse lühilugude
auhinna. Tekst on mõnusa lühidusega, vaid 7 lehekülge (netis loetav siit) ning jutustab loo tehisintelligentsist, mille ülesandeks
on otsingumootorite algoritme korras hoida. Nagu TI leiab, pole
selliseks tööks just teadvust vaja – küll aga läheb põnevaks
siis, kui hakata inimestele pakkuma seda, mida nad reaalselt vajavad.
Näiteks elukoha- või töövahetus, või depressiooniravi või
kapist välja tulek. TI katsetab ning püüab katseisikute elusid
paremaks muuta. Ta avastab, et info nina alla lükkamine ei aitagi,
inimesed pole just praktilise mõtlemisega (milleks istuda päevas 5
tundi näoraamatus, kui selle aja võiks hoopis ökonoomsemalt
kulutada tööportaalidele jne?) ning ta peab ülesandele lähenema
loovamalt, näiteks saates reklaame katseisikute lähedastele, et
need suunaksid katseisiku vajalikku kohta jne jne. Kuid nagu TI
avastab... on inimesed aeglased ja pealegi lähedasi ei huvitagi
katseisikute probleemid (eks oma süü selleski, et abivajaja võib
ise paras tüütus olla).
Aga need pealkirjas mainitud
kassipildid... no loo kangelane on nimelt kassipiltide järele hull,
mis siis omakorda... seab aitamise kriteeriumeid. Mida rohkem võrgus
kassipilte levib, seda parem! Tekst on omal moel päris humoorikas;
loo TI-kangelane käsitleb ühtlasi seda, kuidas on senini kultuuris
tehisintelligentsi kujutatud (heade ja halbade suhe on 1:5), inimesed
on tema meelest ilmselgelt rumalad, et nad ei mõista, millist kasu
neile võiks olla tehisintelligentsist. Kritzeri lugu võiks olla
omamoodi eellooks Rymani tekstile, kus TI juba hoolitseb inimeste
vajaduste eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar