02 juuni, 2016

Raul Sulbi – Täheaeg 15. Ajavärav (2016)

Kogumik on päris huvitav ja mitmekesine, laias laastus võiks eesti autorite tekstid jagada kaheks – ühed, mis pakuvad midagi uut (Laurik, Loper, Kõomägi); teised, mis jätkavad ulme meelelahutuslikku suunda (Jekimov, Metsavana-Belials, Kusnets, Mahkra). Ühed laiendavad ulme võimalusi, teised pakuvad kindlat ja teadatuntud elamust. Otseselt ühtki eriliselt säravat teksti minu jaoks polnud, kuid samas ka ei midagi hammaste vahel krigisevat. On fantasyt, teaduslikku fantastikat, aurupunki; segaseid maailmu, huumorit ja vägivalda; romantika on va kurvameelne (ons eesti ulmes üldse positiivset romantikat?).

Tõlketekstidest suutsin vaid „Shambleau“ läbi lugeda, kahe teise loo puhul katkes kannatus kas loo keskel või algul. Et tegemist ajaloolise autori lugudega, siis suurt vajadust läbinärimiseks ei tundnud. Esikaane illustratsioon tekitab tavapärase jõuetuse tunde (hea, et vähemalt Orpheuse Raamatukogu on normaalse välisilme saanud).

Miikael Jekimov „Tormiga saabub ka veritasu“
Koostajalt päris julge samm avaldada kogumiku pikim tekst kõige vähem tuntumalt autorilt. Seikluslugu täis ootamatuid pöördeid, ohtralt reetmisi ja palju madinat (kui õieti mäletan, siis esmatutvus Jekimoviga oli sarnane). Võiks öelda, et üsna traditsioonilise fiilinguga seikluslugu – on kurikuulus piraat Morgan Must, kes jääb peale järjekordset edukat röövi loorberitele puhkama. Siis aga selgub, et ta kamraad-piraat on maha lastud ning Morgan tunneb vajadust tapjale kätte maksta (sest noh, eks neil oli sõbraga selline... sõbralik suhe – mitte küll homo, aga näivalt gei küll). Selle käigus ühineb ta korrakaitsjaga (kelle heaks on ta varem nuhkinud) ning üheskoos püüavad nad rajalt maha võtta üht kuritegelikku jõuku. Aga nagu öeldud, kõik pole nii lihtne ja alati tuleb arvestada võimalusega, et sulle püütakse nuga selga lüüa. Jekimov on loonud maailma, mis suurt millegagi ei üllata – peategelane jääb alati jalgele, tal on femme fatale, kurikaelad ja võimuesindajad ühtviisi patused, on mõningaid võõrliike ja viise avakosmose läbimiseks. Hea on see, et ongi seiklusjutt ja mingit suvalist tähenärimist kohalike kommete kirjeldamiseks on vähe. Mitte nii hea, et loodud maailm pole just originaalne ning kirjanduslik väljendus selline keskmine.

„Ta sulges silmad. Peas vasardas taas kummaline ja vastumeelne mõte, nagu tal oleks raske kedagi tappa. Võimalik, et Cara surmal oli sellega midagi pistmist, võimalik, et mitte, ent Morgani üle võttis võimust sama tülgastus, mis Tähevõrgus Petty Triflit töödeldes. Taas polnud tähtsust sellel, et Morgan oli kurikuulsaim kapten universumis, kardetuim piraat ja kurikael. Ta ei tahtnud enam kedagi üle taevakaare teispoolsust otsima saata. Vabanda, Cara, aga vahel pole isegi parima tahtmise juures võimalik valida kuldset keskteed. Vahel tuleb lihtsalt asjapulgad maha lasta. Siis, kui pole mingit tahtmist endal mulda õgima hakata. Kõik on aus.“ (lk 46)

Mairi Laurik „Surf ajalainetel“
Teaduslik fantastika, eks sellised tekstid arendavadki ulmet edasi. Lugu siis koloniseeritud planeedile aastasadu tagasi „vangi“ jäänud tsivilisatsioonist, mis on ajapikku taas tippteadust loomas (mis jääb küll arvatavalt alla koloniseerimishetkel olnule) ning muuhulgas katsetatakse seal ajaga manipuleerimist. Kuidas see toimib, jään vastuse võlgu; aga igal juhul on rõõm lugeda teksti, millest suurt midagi ei mõista, aga mille taga paistab olevat nii palju draamat (irooniavaba tõdemus). Nagu näha, on kergem kirjutada seiklusjuttudest kui tõsisest teaduslikust fantastikast.


J.J. Metsavana, Veiko Belials „Neli kohta peale koma“
Tekst siis Strugatskite ainetel, kuid vastavate romaanidega pole ma tuttav. Võib täheldada, et autorid on püüdnud jäljendada originaalide väljendusi ja mentaliteeti, tulemus on ehk seikluslikum kui muidu Strugatskitel (jällegi, see järeldus on pigem selle põhjal, mida seniloetud tekstide puhul olen endale täheldanud – võibolla on algtekstid samamoodi paduseikluslikud?). Üsna vahva tõlgendus posttraumaatilisest stressist ja selle sünnitatud koledustest. Iseenesest ei tulegi ette, et oleks varem lugenud kaasaegset ulmet, mille toimumispaik on allveelaeval, eks seegi värskendav.

Mann Loper „1905“
Kogumiku naisautorid loovad eesti ulmekirjanduses uut kvaliteeti – kui Laurikul pea krüptiline teadusliku fantastika tekst, siis Loperi lugu on alternatiivajalooline aurupunk 1905. aasta mässust (ajaliselt õhkõrn paralleel Pihla Oksa-looga). Ehk sii milline võinuks olla see mäss, kui maailmas olnuks kasutuses... aurupunklikud leiutised – tsaaririik kasutanuks õhujõududes tsepeliine ja kui tehnika areng võimaldanuks... algelisi mechasid luua. Ja samas valitsenuks ikka see tsaariaegne ühiskondlik-poliitiline eluolu – venestamine, baltisakslased ning Vene-Jaapani sõda (koos tsaaririigi kaotusega). Tulemuseks on siis igati arvestatav aurupunk, mis leiab aset Eesti mitmes otsas, on leiutajad ja revolutsionäärid ja dramaatika. Tore lugu.

Tamur Kusnets „Ootamatu jahisaak“
Kusnetsilt pooleldi jämekoomiline lugu esmakontaktist tulnukatega. Kohalik jahimees juhtub tundmatu olendi maha laskma ning seepeale vahistab ta politsei ja seepeale veereb lugu pidurdamatult edasi – lollid ametivõimud, tulnuka lahkamine, meediakära, suurriikide katsed tulnukaga seonduvat salaoperatsioonidega enda kätte saada ning... tulnukalaeva tulek. Autor viskab kildu ja pilab hoolega, vaid tulnukatapjast kohalik jahimees oma seltskonnaga esindab nö tervet mõistust. Eks autorile omaselt on loos mitmeid detaile, mis peaks lugejas vastikust esile kutsuma jne.

Armin Kõomägi „Punamütsike“
Selle loo puhul võiks ääriveeri mõelda Tuglase novellipreemia nominentide nimekirja jõudmisest (kuigi ma pole kindel, kas žürii eelnevalt avalikustab finaliste). Et siis Punamütsikese lugu tulevikutingimustes – on äärmiselt reglementeeritud heaoluühiskond, kus mees ja naine saavad teatud tingimustes koos elada. Kui nad nõudeid ei täida (lapse saamine), siis saadetakse partnerid uuele ringile või võetakse „ringlusest“ välja või antakse soodsatel tingimustel võimalus eutanaasiaks. Kuidas see Punamütsikese looga haakub... no omal kunstilisveidral moel see juhtub. See on minu jaoks Kõomägilt esimene tekst, mis mõjus huvitavalt – muidugi, ma pole lugenud ta jutte, senised kogemused romaanidega pole suurt võluda jõudnud.

Jaagup Mahkra „Umgolla mustad maagid“
Eksootiline fantasy, kodumaine panus mõõga ja maagia põhjatusse varakambrisse. Tõsine ports madinat ja musta maagiat, reetmisi ja kangelase musta minevikku; psühhopatoloogiat õige mitmele maitsele. Meeleolult on tekst pigem Howardi ja 20. sajandi laadis... et no selline retrohoiak ja paatos – eks see viib küsimuseni, et kui palju on siin autoripoolset austusavaldust kirjanduslikele eeskujudele või võiks mõnda loos esinevat deus ex machina lahendust võtta irooniliselt (no näiteks see, kuidas kangelane kuuleb Mubassiri reetmisest – niimoodi tehakse 19. sajandi rahvadraamas). Aga jah, omamoodi samas kambas Jekimovi ja Metsavana-Belialsi tekstidega, näited traditsioonilisest seikluslikust SFFist.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar