Kogumik on päris huvitav ja
mitmekesine, laias laastus võiks eesti autorite tekstid jagada
kaheks – ühed, mis pakuvad midagi uut (Laurik, Loper, Kõomägi);
teised, mis jätkavad ulme meelelahutuslikku suunda (Jekimov,
Metsavana-Belials, Kusnets, Mahkra). Ühed laiendavad ulme võimalusi,
teised pakuvad kindlat ja teadatuntud elamust. Otseselt ühtki
eriliselt säravat teksti minu jaoks polnud, kuid samas ka ei midagi
hammaste vahel krigisevat. On fantasyt, teaduslikku fantastikat,
aurupunki; segaseid maailmu, huumorit ja vägivalda; romantika on va
kurvameelne (ons eesti ulmes üldse positiivset romantikat?).
Tõlketekstidest suutsin vaid
„Shambleau“ läbi lugeda, kahe teise loo puhul katkes kannatus
kas loo keskel või algul. Et tegemist ajaloolise autori lugudega,
siis suurt vajadust läbinärimiseks ei tundnud. Esikaane
illustratsioon tekitab tavapärase jõuetuse tunde (hea, et vähemalt
Orpheuse Raamatukogu on normaalse välisilme saanud).
Miikael Jekimov „Tormiga saabub ka
veritasu“
Koostajalt päris julge samm avaldada
kogumiku pikim tekst kõige vähem tuntumalt autorilt. Seikluslugu
täis ootamatuid pöördeid, ohtralt reetmisi ja palju madinat (kui
õieti mäletan, siis esmatutvus Jekimoviga oli sarnane). Võiks
öelda, et üsna traditsioonilise fiilinguga seikluslugu – on
kurikuulus piraat Morgan Must, kes jääb peale järjekordset edukat
röövi loorberitele puhkama. Siis aga selgub, et ta kamraad-piraat
on maha lastud ning Morgan tunneb vajadust tapjale kätte maksta
(sest noh, eks neil oli sõbraga selline... sõbralik suhe – mitte
küll homo, aga näivalt gei küll). Selle käigus ühineb ta
korrakaitsjaga (kelle heaks on ta varem nuhkinud) ning üheskoos
püüavad nad rajalt maha võtta üht kuritegelikku jõuku. Aga nagu
öeldud, kõik pole nii lihtne ja alati tuleb arvestada võimalusega,
et sulle püütakse nuga selga lüüa. Jekimov on loonud maailma, mis
suurt millegagi ei üllata – peategelane jääb alati jalgele, tal
on femme fatale, kurikaelad ja võimuesindajad ühtviisi patused, on
mõningaid võõrliike ja viise avakosmose läbimiseks. Hea on see,
et ongi seiklusjutt ja mingit suvalist tähenärimist kohalike
kommete kirjeldamiseks on vähe. Mitte nii hea, et loodud maailm pole
just originaalne ning kirjanduslik väljendus selline keskmine.
„Ta sulges silmad. Peas vasardas taas kummaline ja vastumeelne mõte, nagu tal oleks raske kedagi tappa. Võimalik, et Cara surmal oli sellega midagi pistmist, võimalik, et mitte, ent Morgani üle võttis võimust sama tülgastus, mis Tähevõrgus Petty Triflit töödeldes. Taas polnud tähtsust sellel, et Morgan oli kurikuulsaim kapten universumis, kardetuim piraat ja kurikael. Ta ei tahtnud enam kedagi üle taevakaare teispoolsust otsima saata. Vabanda, Cara, aga vahel pole isegi parima tahtmise juures võimalik valida kuldset keskteed. Vahel tuleb lihtsalt asjapulgad maha lasta. Siis, kui pole mingit tahtmist endal mulda õgima hakata. Kõik on aus.“ (lk 46)
Mairi Laurik „Surf ajalainetel“
Teaduslik fantastika, eks sellised
tekstid arendavadki ulmet edasi. Lugu siis koloniseeritud planeedile
aastasadu tagasi „vangi“ jäänud tsivilisatsioonist, mis on
ajapikku taas tippteadust loomas (mis jääb küll arvatavalt alla
koloniseerimishetkel olnule) ning muuhulgas katsetatakse seal ajaga
manipuleerimist. Kuidas see toimib, jään vastuse võlgu; aga igal
juhul on rõõm lugeda teksti, millest suurt midagi ei mõista, aga
mille taga paistab olevat nii palju draamat (irooniavaba tõdemus).
Nagu näha, on kergem kirjutada seiklusjuttudest kui tõsisest
teaduslikust fantastikast.
J.J. Metsavana, Veiko Belials „Neli
kohta peale koma“
Tekst siis Strugatskite ainetel, kuid
vastavate romaanidega pole ma tuttav. Võib täheldada, et autorid on
püüdnud jäljendada originaalide väljendusi ja mentaliteeti,
tulemus on ehk seikluslikum kui muidu Strugatskitel (jällegi, see
järeldus on pigem selle põhjal, mida seniloetud tekstide puhul olen
endale täheldanud – võibolla on algtekstid samamoodi
paduseikluslikud?). Üsna vahva tõlgendus posttraumaatilisest
stressist ja selle sünnitatud koledustest. Iseenesest ei tulegi
ette, et oleks varem lugenud kaasaegset ulmet, mille toimumispaik on
allveelaeval, eks seegi värskendav.
Mann Loper „1905“
Kogumiku naisautorid loovad eesti
ulmekirjanduses uut kvaliteeti – kui Laurikul pea krüptiline
teadusliku fantastika tekst, siis Loperi lugu on
alternatiivajalooline aurupunk 1905. aasta mässust (ajaliselt õhkõrn
paralleel Pihla Oksa-looga). Ehk sii milline võinuks olla see mäss,
kui maailmas olnuks kasutuses... aurupunklikud leiutised –
tsaaririik kasutanuks õhujõududes tsepeliine ja kui tehnika areng
võimaldanuks... algelisi mechasid luua. Ja samas valitsenuks ikka
see tsaariaegne ühiskondlik-poliitiline eluolu – venestamine,
baltisakslased ning Vene-Jaapani sõda (koos tsaaririigi kaotusega).
Tulemuseks on siis igati arvestatav aurupunk, mis leiab aset Eesti
mitmes otsas, on leiutajad ja revolutsionäärid ja dramaatika. Tore
lugu.
Tamur Kusnets „Ootamatu jahisaak“
Kusnetsilt pooleldi jämekoomiline lugu
esmakontaktist tulnukatega. Kohalik jahimees juhtub tundmatu olendi
maha laskma ning seepeale vahistab ta politsei ja seepeale veereb
lugu pidurdamatult edasi – lollid ametivõimud, tulnuka lahkamine,
meediakära, suurriikide katsed tulnukaga seonduvat
salaoperatsioonidega enda kätte saada ning... tulnukalaeva tulek.
Autor viskab kildu ja pilab hoolega, vaid tulnukatapjast kohalik
jahimees oma seltskonnaga esindab nö tervet mõistust. Eks autorile
omaselt on loos mitmeid detaile, mis peaks lugejas vastikust esile
kutsuma jne.
Armin Kõomägi „Punamütsike“
Selle loo puhul võiks ääriveeri
mõelda Tuglase novellipreemia nominentide nimekirja jõudmisest
(kuigi ma pole kindel, kas žürii eelnevalt avalikustab finaliste).
Et siis Punamütsikese lugu tulevikutingimustes – on äärmiselt
reglementeeritud heaoluühiskond, kus mees ja naine saavad teatud
tingimustes koos elada. Kui nad nõudeid ei täida (lapse saamine),
siis saadetakse partnerid uuele ringile või võetakse „ringlusest“
välja või antakse soodsatel tingimustel võimalus eutanaasiaks.
Kuidas see Punamütsikese looga haakub... no omal kunstilisveidral
moel see juhtub. See on minu jaoks Kõomägilt esimene tekst, mis
mõjus huvitavalt – muidugi, ma pole lugenud ta jutte, senised
kogemused romaanidega pole suurt võluda jõudnud.
Jaagup Mahkra „Umgolla mustad maagid“
Eksootiline fantasy, kodumaine panus
mõõga ja maagia põhjatusse varakambrisse. Tõsine ports madinat ja
musta maagiat, reetmisi ja kangelase musta minevikku;
psühhopatoloogiat õige mitmele maitsele. Meeleolult on tekst pigem
Howardi ja 20. sajandi laadis... et no selline retrohoiak ja paatos –
eks see viib küsimuseni, et kui palju on siin autoripoolset
austusavaldust kirjanduslikele eeskujudele või võiks mõnda loos
esinevat deus ex machina lahendust võtta irooniliselt (no näiteks
see, kuidas kangelane kuuleb Mubassiri reetmisest – niimoodi
tehakse 19. sajandi rahvadraamas). Aga jah, omamoodi samas kambas
Jekimovi ja Metsavana-Belialsi tekstidega, näited traditsioonilisest
seikluslikust SFFist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar