Lugu kliimakatastroofijärgsest
maailmast, mida valitsetakse nüüd nö hipide poolt. Kõike
jagatakse, tähtis on suhtlemine ja koostegemine, kapitaliks on
inimene ja tema teod. Ainult et... ega vana maailma pole siis välja
juuritud, ikka on inimesi, kes on kapitalistlike illusioonide
valduses. Seega tuleb neid töölaagrites ümber kasvatada, panna
mõistma, et tähtis on ühiskonna toimimine, mitte isiklik kasu jms.
Et loo jutustaja kuulub nende iganenud inimeste hulka, siis on ta
sellise integreeriva töölaagri läbi teinud... ja osutunud
ümberkasvatamatuks. Mis ei ole siiski surmaotsuseks, vaid ühiskonna
äärealadele jäämist (ehk siis näiteks töötamist
kahjuritõrjujana).
Sterling ei suhtu sümpaatiaga
kummassegi poolde – nö kaotajad ajasid Maa kliimakatastroofini, nö
võitjad on liikumas stalinliku korra poole (ühed on võrdsemad kui
teised; kuigi selles loos ollakse veel kaugel diktatuurist – kuid
ajaloolisi paralleele arvestades on väheusutav, et ehitatakse üles
tõeline võrdsete ühiskond jms). Peategelane on päris huvitav
kuju, endine kutseline netitroll, kelle ülesandeks oli
PR-kampaaniaid toetada. Natuke arusaamatuks jääb, et kui
kliimakatastroofi järel on sinist taevast asendanud pruun taevas
ning suurlinnad on hävinenud jms, kuidas siis on kõiksugu
netitehnoloogia veel töökorras (näiteks on vangilaagris valve
korraldatud veebikaameratega), mil viisil selleks energiat toodetakse
jne.
„Everybody wants the cool post-disaster story – the awesome part where you take over whole abandoned towns, and have sex with cool punk girls in leather rags who have sawed-off shotguns. Boy, I could only wish. In Sustainable-Land, did we have a cool, wild, survivalist lifestyle like that? No way. We had, like, night-soil buckets and vegetarian okra casseroles.The big story was all about a huge, doomed society that had wrecked itself so thoroughly that its junkyard was inherited by hippies. The epic tale of the Soviet Union, basically. Same thing, different verse. Only more so.“ (lk 294-295)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar