14 juuli, 2016

Ellen Klages – Goodnight Moons (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Weiri „Marslase“ huvilisele järjekordne maiuspala veidrast Marsi missioonist. Zoe on unistanud lapsest saati Marsile minekust ning selleks aastakümneid valmistunud, näiteks spetsialiseerudes astrobotaanikuks. Ja oh rõõmu, Zoe valitaksegi esimesele mehitatud Marsi-missioonile, kuhu kokku valitakse 4 meest ja 2 naist. Ettevalmistus on põhjalik, viimaks jätab Zoe hüvasti abikaasaga ning nädala pärast jõutaksegi kosmosse, Marsi poole – missioon, mis kestab 30 kuud. Peale esimest kuud tunneb Zoe, et tervis pole just korras, söök ei kipu sees püsima – ja peale missiooni meediku sooritatud erinevaid testimisi selgub, et hüvastijätt abikaasaga oli ettevaatusabinõudest hoolimata viljakas.


Tekib küsimus – kas missioon katkestada (võimatu, sest tagasiteeks vajalik kütus on mehitamata raketiga Marsile saadetud) või laps kaotada või midagi. Zoe abikaasa keeldub last kaotamast ning peale NASAga õiendamist jätkatakse missiooni; meedia ja üldsus on muidugi vaimustatud – ikkagi kosmoses sünnib esimene inimene jne. Kaheksandaks kuuks jõutakse Marsile, kuu pärast sünnib tüdruk, kes on pealtnäha igati korras. Muidugi, laps on ühtlasi väga vajalik uurimisobjekt, et mis ja kuidas kasvab jne; kosmoselaev pole lapsekasvatuseks küll ette nähtud, aga kuus astronauti saavad lapsehooldusega hakkama. Aasta pärast tekib küsimus, et kuidas Maale naasta – kas see on ohutu Marsi tingimustes kasvanud lapsele.

Klages kirjutas hiljuti loo veidi teistsugusest vaatenurgast, kuidas Maalt ära rännata, käesolev lugu on ehk paremgi (või noh, täiskasvanulikum). Eks siin toodud juhtum tundub veidi uskumatu selleks, et võiks juhtuda, kuidas samas... eks reaalne elu suudab üllatada rohkem kui mitmel moel. Päris mõnus lühilugu, hea lühike ajaviide.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar