C.C. Finlay – Time Bomb Time (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Lugu sellest, kuidas noor üliõpilane leiab viisi, kuidas tekitada ajamull ehk lugu sellest, kuidas noor üliõpilane leiab viisi, kuidas tekitada ajamull. Ta noor kaaslanna pole üleüldse vaimustatud, et noormees tahab oma ajaseadeldist just neiu ühiselamutoas demonstreerida, sest... talle tundub, et noormees võib seda oma kire tõestamiseks kudiagi valesti kasutada – eriti kui neiul on üha süvenev soov nende suhe lõpetada (noormehel on omakorda kartus, et peale tüdruku kaotamise võib ta katse ebaõnnestumisel ülikoolist välja lennata).

Tekst on iseenesest päris huvitava ülesehitusega, demonstreerides seda, kuidas üht stseeni kahel eri viisil jutustada. Omal moel võiks seda pidada autori jõuprooviks kirjutamises, tõepoolest – mõlemad jutustamised töötavad. Lugu pole küll nii vinge kui eelmise kuu lemmikraamat samalt autorilt. Igal juhul, soovi korral netist loetav.

„We're always stuck inside our own perception. Our brain takes these little packets of perceived time and arranges them in order to create a sense of casuality. The continuum of time, the connections and flow between the events, that's cognitively constructed.“ (lk 133)