Lugu sellest, kuidas noor üliõpilane
leiab viisi, kuidas tekitada ajamull ehk lugu sellest, kuidas noor
üliõpilane leiab viisi, kuidas tekitada ajamull. Ta noor kaaslanna
pole üleüldse vaimustatud, et noormees tahab oma ajaseadeldist just
neiu ühiselamutoas demonstreerida, sest... talle tundub, et noormees
võib seda oma kire tõestamiseks kudiagi valesti kasutada – eriti
kui neiul on üha süvenev soov nende suhe lõpetada (noormehel on
omakorda kartus, et peale tüdruku kaotamise võib ta katse
ebaõnnestumisel ülikoolist välja lennata).
Tekst on iseenesest päris huvitava
ülesehitusega, demonstreerides seda, kuidas üht stseeni kahel eri
viisil jutustada. Omal moel võiks seda pidada autori jõuprooviks
kirjutamises, tõepoolest – mõlemad jutustamised töötavad. Lugu
pole küll nii vinge kui eelmise kuu lemmikraamat samalt autorilt.
Igal juhul, soovi korral netist loetav.
„We're always stuck inside our own perception. Our brain takes these little packets of perceived time and arranges them in order to create a sense of casuality. The continuum of time, the connections and flow between the events, that's cognitively constructed.“ (lk 133)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar