Erik Tohvri – Kahekesi kilgiga. Elmar (Looming 7, 2016)

Tohvri kaks juttu jutustavad kurblikku lugu inimestest, kelle parimad aastad olid nõukogude ajal ja nüüd on nii nagu on – no mitte heasti.

Esimese loo „Kahekesi kilgiga“ Helve oli nõukogude ajal toredas abielus ja tollaste standartide järgi heal elujärjel, aga siis abikaasa suri ning Helve jäi tütrega üksi neljatoalisse korterisse. Kui siis viimaks tütar ei jäänud vanatüdrukuks ning väimees lasi mõne aja pärast Helve nõusolekul korteri maha müüa, et omaette maja ehitamist toetada, kuhu siis värske vanaemagi paigutati omaette osasse elama. Aga peagi polnud abielupaarile vanaema vaja ning ühel ja teisel viisil püüti vanainimest majast välja kangutada. Kuni viimaks alatul kombel õnnestuski see alatu tegu. Nüüd elab Helve maakohas näruses hütikeses ja seltsiks on vaid kilk.

Teine lugu on Elmarist, kes oli loo jutustaja arvates talle sõbraks (sest sõbrad on kasulikud, eksole). Elmar töötas siin ja seal, oli sidetehnik ja psühholoog, niisamuti mitmele naisele lemmikuks. Loo jutustajale oli Elmari eluteekäigud vähe arusaamatud, aga ikka oli hea tuttav, ehk saab mingit kasu sellest sõprusest. Kuid viimastel aastakümnetel ei tahtnud Elmar jutustajat ära tunda, viimaks suri vanadekodus, nagu selgus ajalehe kuulutusest.

Tekstid on lihtsalt... jutuvestmised, head juhul võib öelda, et stiliseeritud tõsieluproosa koos mõnede moraalilugemistega. Otseselt pinget pole, ehk äratundmisrõõmu Tohvri loome austajatele. Ei julge arvata, kas tõepoolest võib tegu olla reaalsete inimeste juhtumiste kirjeldustega – loodetavasti on ikka tegemist kunstiliste ambitsioonidega tekstidega. Mõlema loo jutustajaks võiks aimata vanahärrast autorit ennast (esimeses loos mainitakse Erikut), kuid muidugi ei saa ühest võrdusmärki tõmmata. Kui esimese loo puhul on vähemalt konflikt olemas (vanainimese õnnetu pensionipõli), siis teine jutt on lihtsalt mingilaadne ülevaade ühe tavalise inimese eluteest, millest on esmapilgul raske midagi külgetõmbavat leida. Keeruline oleks öelda, et nende tekstide puhul oleks tegu eesti kirjanduse avangardi või mingil moel märgiliste tekstidega, kuid küllap leidub neilgi andunuid lugejaid.

Misiganes põhjusel pole võimalik netist leida värske Loomingu kaanepilti.