Ervin Õunapuu – Jaamadevaheline (Looming 7, 2016)

Ütlen ausalt, et Õunapuu proosa on mulle senini kaugeks jäänud ning käesolev üsna krüptiliselt mõjuv lugu mu retseptsiooni autori loomest ei mitmekesista. Ikka selline artistlik ja samas staatiline proosa (nagu eesti film?), milles tähtsal kohal religioonivastane element. Selline ühetaoline rituaalsus just ei kutsu lugema, või noh, Õunapuu pateetika ei pane kuidagi kaasa elama (aga küllap on see nö veregruppide erinevus).

Käesolevat teksti võiks parema seletuse puudumisel nimetada sürreaalseks. Või kui toimuvat visualiseerida, siis oleks justkui tegemist nelja stseeniga mõnest David Lynchi kammerlikust filmist. On veidrad inimolendid (Miikael ja teised; õigemini kõik tegelased), on teatraalne keskkond (vana mõis), on õõvastav pateetika ja painavad sümbolid. Mida Õunapuu loo kujunditega täpsemalt ütleb, jääb mulle enam kui hägusaks, sest puudub haritus ja kannatus. Ehk on jutt hinge lahkumisest, ehk taevalike jõudude märatsemisest. Kuid see on kindlasti enam kui lihtsustav lähenemine.

Tohvri juttudega võrreldes on see tekst hoopis teisest ooperist – üks reprodutseerib reaalsust, teine loob kujundlikku maailma. Aga eks Loomingu ülesanne ongi avaldada võimalikult mitmekesist kirjandust, nii ka siis selliste tekstide kooseksisteerimine.