Lugu sellest, et mis võiks küll olla,
kui korraga õnnestuks väikeste paranduste abil maailma paremaks
muuta. Mitte et kohe üleilmne rahu saabuks, vaid et... mis oleks,
kui töö juures oleks kohvi mõnuga joodav? Enzo töötab
selvekaupluses ja selline töö pole teadagi just positiivsetest
elamustest pakatav. Poes käivad inimesed, kes on samamoodi vaesed ja
vaevatud nagu poetöötajad, kõik vahivad ühtmoodi glamuurseid
seltskonnaajakirju ja tobedaid teleseriaale ja mängivad igal nädalal
lotot. Räägitakse, et elu on üha parem... aga kellele küll?
Nojah.
Vabal ajal surfab Enzo netis ning ühel
õhtul saab ta e-maili, mis sisaldab vaid linki. Et Enzo pole just
teravaim pliiats (no kes küll avaks tundmatult saatjalt tulnud
linki?) klõpsab ta sellele lingile ja mille järel avaneb Iterationi
nimeline veebileht, kus avaneb küsimustik jne, mille sooritamisel
saab Enzo teada, et ta võib nüüd teha ühe muudatuse ööpäevas
(netikuldkalake sulpsab)... Kõlab kummaliselt, Enzo soovib head ja
maitsvat kohvi. Ja järgmisel päeval tulebki see muidu tüütu
vahetusevanem, pakub talle kohvitassi ning kümme minutit puhkepausi.
Ja nii edasi.
Päevade möödudes hakkab Enzot
painama küsimus, et mis siis saab, kui seda Iterationi nimelist
lehekülge koos selle vapustavate võimalustega kasutaks mõni...
psühhopaat või muidu tobe inimene. Äkki kasutavaki – kui Enzo
satub keset jõhkrat liiklusavariid.
Et siis poolarmas lühilugu lihtsatest
inimestest ja paremast maailmast. Pisiasjadest algab... No ole kasvõi
sõbralik teiste inimestega, seegi võib ootamatul kombel kellegi
päeva paremaks muuta, mis omakorda võiks edasi kanduda jne; selleks
pole võluvitsakest vaja. Kessel lõpetab loo toreda kainestava
puändiga. Paistab, et autori tekstid on ühtviisi normaalsed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar