Esimesel lugemisel tundus see jutustus
päris ärritav soga. Käib mingi fantasy-värk, millel pole õieti
saba ega sarvi, üks naine ja mees muudkui vihkavad ja armastavad
teineteist ning üleloomulikud jõud kas toetavad neid või keeravad
käru. Ja lõpp on selline nagu on. Et tegemist on Cooney'ga, siis ei
uskunud, et tema kirjutatud lugu on minu jaoks niisugune
ebaõnnestumine (no mõned vaimukad kohad ju torkasid silma). Seega
võtsin loo uuesti ette... ja kohe hakkas normaalsem tunne – ikka
on jah Cooney oma kiiksudega; fantasy, mis pole õnneks liialt hämar
või traditsiooniline. Tegemist pole küll tipptekstiga, aga
armastusloona igati normaalne.
Lugu siis sellest, kuidas skulptor ja
autor elavad kõrvuti üüritubades. Midagi nagu nende vahel susiseb,
kui vaid... kui vaid see oleks võimalik. Maailm, kus nad elavad, on
õige maagiline (kuigi kasutuses on nii elekter kui autod),
eksisteerivad veel paralleelilmad ning see skulptor... tema ja ta
skulptuurid on hoopis vaimudest vaevatud. Autorist naine sekkub ja
varastab skulptori viimase töö – enne kui see jõuab skulptuuri
purustada, nagu ta ikka oma valminud töödega teeb. Ainult et naine
ei tea, miks skulptuurid elustuvad ja milliseks otstarbeks need õieti
on. Skulptor satub vargusest ärevusse ja ta läheb kohta, kust sai
alguse ta vaimu vaevamine. Peagi mõistab naine, et midagi on väga
mäda... ja järgneb skulptuuriga sellesse paralleelsete ilmade
lõikumiskohta.
Oeh, segane? Noh, ega jutustus polegi
lühilugu ning Cooney on üritanud selgitada tegelaste käitumise
tagamaid jne. Omamoodi on tegemist õuduslooga, kõik need
paralleelilmade kurjad tegelased ja situatsioonid. Tegelasgalerii
pole mingi lihtsate inimeste kogum, nad on ikka igasuguste kiiksudega
jne. Käesoleva antoloogia pikim tekst, kujutan ette, et Cooney
kirjutatu võiks nii mõnelegi vähe kiiksuga ulme lugejale meeldida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar