Martin L. Shoemaker – Today I Am Paul (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Väga südamlik lugu vanadusest ja sellega toimetulekust (hiljuti sai loetud Tidhari hoopis ulmelisemat lugu). Loo jutustab android, mis on palgatud hoolitsema Mildredi eest. Vanaproua on vanadekodus ja põeb Alzheimerit, android kehastab vanainimesele ta erinevaid lähedasi – ta suudab olla nii poja, tütre kui lastelaste moodi, niisamuti naise ammulahkunud abikaasa või teiste tähtsamate isikute moodi, kes naisel meeles on. Niisamuti on android vajadusel eri põetajate rollides. Muidugi, see on androidilegi omal moel keeruline ülesanne, seda eriti juhtudel, kui tal pole küllaldaselt andmeid sellest, teisest või kolmandast isikust – ning seetõttu võib juhtuda, et mõnigi „roll“ ebaõnnestub. Android pole mehhaaniline kehastuja, ta ühtlasi õpib üha juurde, kuidas näiteks lähisugulased ühes või teises olukorras reageerida võivad... ja see omakorda võib minna konflikti vanainimese heaoluga – mis teha, kui ümberkehastununa peab android tekitama Mildredile hingelist piina. Aga noh, nii peab olema, tema ülesanne on olla võimalikult reaalne.

Et android tegeleb pideva inimkäitumise analüüsiga, on tal ühtlasi oma mõtteid külalistest sugulaste eluolu kohta... aga ta ei tohi kuidagi sekkuda või neid juhendada, et nad ise end paremini tunneks või Mildrediga inimlikumalt suhtleks jne.

Ootamatul kombel väga hea ja inimlik lugu, mille puhul võiks mõelda, kui eetiline võiks selline vanadekodu teenus olla ja kas see ikka kergendab vaimselt väsinu elukorda. Ega perekond, kes selle androidi ema eest hoolitsema palkas, tunneb end niisamuti ebamugavalt, kui miski neid muudkui imiteerib jne. Mõtlemapanev nägemus.

„The empathy net focuses mainly on Mildred and her needs, but it also analyzes visitors (when she has them) and staff. It builds psychological models, and then the emulation net builds on top of that to let me convincingly portray a person whom I've analyzed. But somewhere in the tension between these nets, between empathy and playing a character, there is a third element balancing the two, and that element is aware of its role and its responsibilities. That element, for lack of a better term, is me. When Mildred sleeps, when there's no one around, that element grows silent. That unit is unaware of my existence. But when Mildred needs me, I am here.“ (lk 235)