K.J. Parker – Amor Vincit Omnia (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Ühes külas toimub hirmus tapatöö ning on alust kahtlustada, et selle on sooritanud isik, kel on nö metsikud võluvõimed – veel hullem, võib olla võimalik, et see tegija on kasutanud sellist võlujõudu, mis hoiab teda kaitstuna igasuguse võlujõu eest. Seni on vastavast võimalusest vaid teoreetiliselt (ja suurima saladuskatte all) räägitud ning leitud, et selle eksisteerimine pole võimalik, kuid nüüd... Ühesõnaga tuleb kindlaks teha, mis õieti juhtus. Selleks saadetakse sündmuspaigale ülikoolist noor võlur, kes võib vahendeid valimata võlujõudu kasutada – muuhulgas näiteks ammutada teisest inimesest energiat (sellega kaasneb noorele võlurile keeruline aspekt, nimelt peab peab ta võrgutama naise, et nii sellise energia kasutamise jaoks vajalik side luua; kuid muidugi puuduvad võluril igasugused kogemused naistega ning ega raamatukogust leitud võrgutamisürikud ka just kaasaegset abi paku).

Igal juhul, võlur jõuab sellesse pärapõrgu külla, leiab kõrtsi kõrvalt küünist endale ööbimiskoha, niisamuti õnnestub palgata kasutamiseks kohalik prostituut (et lihtsam oleks, kasutab ta naise peal samuti võlujõudu, millel on mõneti üllatav mõju). Õhtul esitab ta väljakutse, et see metsik võlur alistuks või võitleks temaga. Noh, öösel ilmubki küüni see metsik ja tõepoolest... tundmatu isik ongi selle ilmvõimatu võlujõukaitsevahendi omanik. Võlur ei suuda talle midagi teha, napilt pääseb ta ise hukkumisest. Mõneti üllatunud tundmatu lahkub, masendunud võlur mõtleb, kuidas sellest surmasuust pääseda, kuni viimaks leiab võimaluse, kuidas tundmatu lõksu püüda – tuleb edasi kasutada ebaseaduslikke vahendeid.

Nagu eelmise jutu puhul, nii on ka selles loos taustal „Invincible Sun“ nimeline religioon, mis tekitab mõtte, et kas Parkeri tekstides võib olla sama maailm – võlurivärk on näiteks sarnane „Swords & Dark Magic“ antoloogias ilmunud looga, kus samuti peab õnneti noor võlur musta tööd tegema ning mõistatuse lahendama õige küsitaval moel. (Võlurid teevad seatempe ka kahes teises loos.)

Igati pandav tekst, vähe lihtsam (õigemini sirgjoonelisem) tekst kui eelmine nurjatute heliloojatega lugu. Eks plussiks seegi, et üsna britipärane huumor – muidugi, lõputult ei saa sellise tegumoega narratiive lugeda, viskaks üle või nii.

„The farmer's wife was in the kitchen, cutting up pork for sausages. „What's that stuff all the people round here drink?“ he asked.

She looked at him. „Beer,“ she said.

„Is it fit for human consumption?“

„Well, we drink it.“

„That's not an answer. Never mind, the hell with it. Get me some. Lots.“ (lk 465)

ulmekirjanduse baas