Kui nii võib öelda, siis üsna
tüüpiline Parkeri kelmilugu – on kaks tüüpi, kes püüavad
üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata. Niisamuti peategelane, kes
peab omalt poolt lugejale monoloogi ning nagu jutu jooksul selgub,
varjab nii mõndagi olulist.
Seekordne tekst paigutub... heliloojate
metsikusse maailma. Peategelaseks on professor, kelle säravaim
õpilane ootab tapmise eest poomist. Kuid enne surmanuhtluse
täideviimist põgeneb õpilane vangikongist ja mõned nädalad
hiljem ilmub välja professori eluruumides, kus ta pakub välja
uskumatu tehingu – professor andku talle põgenemise korraldamiseks
raha, vastu saaks ta sümfoonia, mille õpilane kirjutas nende
peidusoleku nädalatel, jäljendades muuhulgas professori stiili (ja
seda paremaks kohendades). Nimelt on õpilane kordi andekam kui
tublide käsitööoskustega professor. Ettepanek on professorile
alandav... aga ta võtab selle vastu, annab raha ja põgenik kaob.
Professori „uus sümfoonia“
võetakse vaimustusega vastu, ta teenib selle eest hulga raha,
eluaegse ametikoha ja palju uusi tellimusi. Kuna professori eluolu on
nüüd kindlustatud, pole tal enam erilist pinget tellimuste
täitmisega – õnnestub kuidas õnnestub, tellija enda asi, kas
võtab vastu või mitte. Selline vaba lähenemine mõjub ent
ootamatult hästi, sellisest kergusest sünnib omakorda hea muusika
(muidugi mitte nii meisterlik kui sümfoonia), mis leiab vägagi head
vastuvõttu. Aastad mööduvad, professor otsib edutult jälgi
kadunud õpilasest (ta ei saa ometi muusikat loomata elada!), aga ei
midagi. Kui professor kutsutakse naaberriiki loengut pidama, märkab
ta kuulajaskonnas tuttavat nägu... Ning algab kassi ja hiire või
hiire ja kassi mäng oma ootamatustega.
Ikka päris mõnus fantasy, humoorikas
ja salakaval. Nagu öeldud, varjab peategelane nii mõndagi olulist,
mis alles finaalis selgub. Tegelased on rohkem või vähem väiklased
ja ahned, aga noh, on see üllatav? Ja et heliloojad on sellised
närukaelad... no see on ju tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar