Margit Lõhmus – Sterne (Vikerkaar 7-8, 2016)

Proosapala abjektidest (muidugi, sõltub vaatenurgast). Naine on lahku läinud partnerist, kellega 10 aastat viljakalt aega veedetud, ning nüüd on kuidagi liimist lahti. Ta tunneb end tühja kohana, esemena, mingi vahetatava osana juhuseksis. Nii meenub talle ikka Sterne, see partner, kes oli vist transseksuaal või midagi, kellega koos oli hea teha menstruaalverest küllastunud kunsti ja muidu hängida. Aga kõik hea saab kunagi otsa ning kui Sterne'l menstruaalveri lõpetas voolamise ja seeasemel miski peenis tekkis, ammendus ka suhe. Või noh, sain ma Sterne'i olemusest valesti aru, ei tea (mehest naiseks ja tagasi meheks?).

Lõhmuse proosapala ei saa otseselt provokatiivseks pidada (või nagu ajakirja kaanereklaam ütleb: „transgressiivne“), on pigem selline kõnekeelt kasutav mõnus lodeva rütmiga proosa. Minu jaoks nullib provokatiivsust see, et tegelastel on soov kunsti teha, oleks see jutt mingist suvalisest naisest, mõjunuks ehk... ärgitavamalt. Aga nüüd, menstruaalveri ja anaalseks küpsistega, ikka juhtub. Muidugi, vahvaid tsitaate leiaks siit küllaga.

„Kui ma verd näen, siis muutun nagu verekaaniks. Tean, kuidas veri sealt täpselt tuleb, olen jälginud, pildistanud ja filminud. Üldse, kui milleski hea olen, siis oma girlfriend'i rahuldamises. Veri tuleb nagu impulssidena, kui alakõhtu mõnest kohast õrnalt suruda, siis tuleb rohkem, sellega saab mängida ja on nii erutav. Veider, kui eriline see ikka on, see verejooks, seisan ja räägin juttu, samal ajal tuleb püksi vereklomp. Klombid on mu lemmikud. Ma lihtsalt leban oma näoga ta vitus, vahel olen nutma hakanud, ma ei tea, see on kuidagi lihtsalt nii hea. Armastus. Mul on hästi palju üliägedaid fotosid, kuidas me oleme verised, näost jne igalt poolt. Teen kunagi näituse, kui voodist välja jõuan astuda. Raamatu ka, „Verise näo ja vituga sõdurid“. Iga menstruatsioon selle enam-vähem kümne aasta jooksul tähendas häppeningi, performance'it ja lugematuid spontaanseid ja plaanitud fotosessioone, alati oli huvitav.“ (lk 8-9)

Kõlab totra vabandusena, aga sain alles hiljem guugeldades teada, et autori puhul on tegemist aktiivse kunstnikuga; ühesõnaga, eelnev mõte oli selles, et kui kirjandustekstide autor kirjutab kirjutamisest või kirjandusest või kui kunstnik kirjutab kunstiga seotud asjadest, siis see pole... alati just kõige uuenduslikum materjal. Või noh, ehk on tegemist minu kiiksuga selliseid tekste tulihingeliselt mitte fännata (muidugi, alati on erandeid; nagu eelnevaltki mainisin, tegemist on päris hea tekstiga – lihtsalt saanuks paremgi olla).