Paul Kass – Kesklinn (2015)

Ilukirjanduslikus vormis mälestuse politseitööst Tallinna kesklinnas aastatel 1992-1995 – ehk jutustaja järgi ajal, kui taasiseseisvunud Eestis oli kõige kriminogeensem ajastu (tuues näiteks, et kui rahavahetus oleks toimunud 1992. aasta asemel 1993, oleks sellega kaasnenud kõvasti paugutamist). Peategelane lõpetas 1992 aastal Paikuse politseikooli pooleaastase kursuse, lasi end suunata Tallinna kesklinna jaoskonda ning 18-aastase noormehena sukeldus tormilisse korrakaitseellu – mis erines õige palju Paikusel õpitust. Eks natuke on raske ette kujutada sellist lapspolitseinikku... kuid tollal oli see võimalik.

Niisiis kirjeldab autor/jutustaja Paul Kass, milline tollal see politseielu rohujuuretasandil oli. Millised kolleegid ja millised ainelised võimalused (nt vajadusel ühistranspordiga arreteerima minemine). Kui palju oli jäänuseid nõukogude süsteemist (protokollegi kirjutati vene keeles, niisamuti ametlik suhtlus oli venekeelne). Omaette ooper on alkoholitarbimine, mille talumiseks pidi tõepoolest raudne tervis olema. Ning muidugi kriminaalid, kes karastuse saanud nõukogude vanglasüsteemist. Vastuolud politseinike ja uurijate vahel. Noortel politseinikel viskab aegajalt niivõrd kopa ette, et tekib igatsus nõukogude aja järele, mil kurjategijatega oldi hulga karmimad.

Nagu autor ütleb, pole see otseselt autobiograafiline tekst, mõndagi on kohendatud ja erinevaid reaalseid inimesi tegelaskujudeks kokku segatud. Palju sappi kulub igikestvatele politseireformidele, mis süsteemi üha pahupidi keeravad (nii olevat olnud eriliselt mustaks aastaks 1995, kui politseisiseste jamade tõttu ei saanud korralikult tööd teha ning kurjategijad sellest indu lisaks said) – laske politseil ühes kindlas rütmis tööd teha, pidevad parandused vaid lõhuvad raskelt tekkivat stabiilsust; eks see ole tuttav probleem igas suuremas organisatsioonis. Muidugi saab teksti ka humoorikamalt võtta, kõik need värvikad juhtumid ja tegelaskond issanda loomaaiast.

„Esimene džinn läks nagu kerisele. Teise jaoks oli juba aega ning kohale jõudes oli see mul alles poole peal. Pohmelliga tööl olles annab juba ainuüksi jaoskonnast eemale saamine ja džinnipurgi käes hoidmine palju parema ja rahulikuma enesetunde.“ (lk 235)

„Ma lükkasin vanamehe eemale ja tõukasin üllatunud päti tagumisse tuppa. Järgnes tegevus, mida ametlikus politseikeeles kirjeldatakse fraasiga „kahtlustatavad osutasid vastupanu ning nende kinnipidamiseks tuli kasutada enesekaitsevõtteid ja füüsilist jõudu“. Keegi parmudest tegi meie suunas mingi kahtlase liigutuse ning meie enesekaitse, mis seisnes kõigi kolme parajas läbitümitamises, ei lasknud ennast kaua oodata. Vanapapil me rohkem tegevusest osa võtta ei lubanud, kuid sellegipoolest oli ta asjade käiguga rohkem kui rahul. Vaesed Juurdeveo tänava asukad said enda kaela kogu meie viha Kesklinna jaoskonna õnnetu olukorra pärast; nad said karistada kuritegeliku politseireformi pärast ja selle pärast, et me teadsime, et meie jaoskond on töötajatest tühjaks jooksmas. Selle pärast, et me teadsime, et õige varsti ei ole meil enam õiget korrapidamisteenistust. Selle pärast, et meil, reapolitseinikel, kes me peatselt saabuvat ajastut selgesti ette näha võisime, puudus igasugune võimalus Kesklinna jaoskonna hävingut takistada.“ (lk 320-321)