Lugu töö kaotanud advokaadist, kes
avastab, et kui kassid kadunud, siis hiirtel pidu – ehk argielu
võib... midagi muud olla kui tavaliselt tundub; lisaks võõrandumine
oma perekonnast. Kokku on tekst õige krüptiline värk, umbselt võib
aimata, et autoril on ehk soov näidata... mis jääb järele kui
elusibulat koorida ja alles jääb... tühjus, võõrandumine,
ebamugavustunne. Aga kes teab, mulle jäi tekst kaugeks, justkui
võrdlemisi ebaõnnestunud eksperimendiks (võrdluseks siis sel
aastal Täheaja ulmeantoloogias ilmunud „Punamütsike“, mis
niisamuti pereteemalisena oli hoopis teravam tera).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar