Romaan kui konstruktsioon, mis võiks
ehk hoolikalt valatud betoonile lisaks sisaldada ka väheke hooletuid
või hoolikaid pintslitõmbeid ja sisustuselemente. Minu meelest
vajanuks tekst enam autoripoolset toimetamist ja rammusamaks
timmimist (seda vahel ka keelekasutuses), kohati jääb nagu
hõredaks... ning lõpus läheb korraga väga kiireks lahenduseks
(kui õigesti aru sain, siis lõpupeatükid on mõneti hiljem
kirjutatud; murdepunkt paistab olevat kõplamise juures).
Postapokalüptilise romaanina ei saa
seda võrrelda äsja loetud Vagneri teosega – kui Vagner püüab
kirjeldada võimalikult realistlikult katastroofi alguspäevi, siis
Haava teos paigutub maailmakorra lagunemisest mitukümmend aastat
hilisemasse ajastusse; kõik need võimurite vahetused ja
sõjakoledused lähevad (minu meelest) vähe fantasy kanti. Haava
maailm võiks paikneda kus iganes (algselt arvasin naiivselt, et tegu
Eestimaaga), või noh, vähe utreeritult võiks öelda, et Mad Max
põhjamaa tingimustes (jajah, nagu Viljandi esitluses selgus, on
autor tuttav ka Zelazny „Needuste alleega“).
Raamatu neli tegelast põgenevad ühest
hädapiirkonnast teise; taustana esitleb autor nelja elulugu (üks on
küll...), mis kirjeldavad tegelaste tegemisi apokalüpsise aegadel.
Peale üüratuid tapaorgiaid („inimene on inimesele inimene“) on
jõutud niikaugele, et lõppenud on tulirelvade kasutus (sest
laskemoonavarud on otsa saanud ja pole võimalik juurde toota) ning
kasutusele on võetud erinevad külmrelvad. Maailmast on kadunud
karjaloomad – lihtsalt polnud võimalik neid sõjatingimustes (ja
tuumatalve oludes?) kasvatada, mistõttu nö rahulikumatel aegadel
pole enam kedagi-midagi kasvatamiseks järgi jäänud (ja eks liha
saab ka inimsöömisel).
Et nüüdseks on inimesi vähe
allesjäänud, on saanud tuule tiibadesse mitmesugused lihasööjad –
muuhulgas toonekured, mis laibasöömiste tagajärjel on õige
pirakaks ja mõrvarlikuks muutunud, olles võimalised alla kugistama
väikelapsigi (minu meelest on see kureteema Haava parim panus
ilukirjandusse, kurenokaplagin... ei kõla enam kunagi nii süütult).
(Natuke segaseks jääb naiste olukord sellises maailmas – kuhu nad
kaovad, miks nad on nii vähe... meestele „kaubaks“ (kuigi jah,
Haav kirjeldab muuhulgas mitut vägevat naisvõimurit).)
Ühesõnaga, need neli tegelast
põgenevad rünnaku alla sattunud külast ja otsivad teed lõunasse,
kus olevat veidi rohkem tsivilisatsiooni säilunud. Teel kohtuvad nad
eri inimjätiste ja 21. sajandi varemetega ning sooritavad mõned
tapatööd (Haav on kohati päris brutaalne), ning viimaks peavad
kokku puutuma autori poolt kokkuseatud puändiga.
„Roheliseks tõmbunud marmor oli täkitud kuuliaukudest, käed ja vasak tiib olid ära murtud ning nina küljest löödud. Millegipärast alustatakse alati ninast. Roomat rüüstanud visigoodid, Attila hunnid,Tšingis-Khaani mongolid, prantsuse revolutsionäärid, purjus vene bolševikud. Alati lüüakse marmorkujudel nina küljest. See on nagu mingi põlvkondade vaheline barbarite kokkulepe. Nina küljest löömisega pandi märk maha. Edasi võis tegutseda oma parema äranägemise kohaselt. Raamatukogule tuli otsa, kuulipildujavalang keskaegsesse maali, inkade kullast liblikad sulatustiiglisse. Võis Faberge'i mune üksteise vastu koksida, ohjeldamatult tappa ja vägistada, klavessiini sittuda. Aga peamine oli kõigepealt marmorskulptuuril nina küljest lüüa. See oli nagu mingi leping saatanaga.“ (lk 100)
Lühidalt – huvitav debüüt, kuid
minu meelest veidi toores tekst. Tore, et Sündmuste Horisonti on
võetud avaldamiseks selline uus ja ulmeringkonnaväline autor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar