Sam J. Miller – Calved (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Lugu postarktilisest maailmast – sulamise tagajärjel on maailmameri kõvasti tõusnud, mille tõttu osa maismaast on vee alla mattunud. Muuhulgas Põhja-Ameerika idarannik, mis supervägeva tammi loomisest on tulvaveele alla vandunud – mis siis tähendab põgenikke, põgenikke, põgenikke... Kes suunduvad sellistesse kohtadesse, kus nüüd põhjapoolkera inimesed elavad – hiiglaslikud ujuvad linnad. (Jätkub siis hävinguteema, mis eelnevalt teistmoodi käsitletud nii Vagneri kui Haava puhul.)

Loo peategelane on Põhja-Ameerikast pärit mustanahaline mees, kes töötab jääkogumislaevadel (Arktika lagunemisel triivivad meredele hiiglaslikud jääpangad; jää müüakse lõunapoolsetele aladele, kus on joogiveepuudus). Töö on raske ja vähetasustatud – sest aina lisanduvad põgenikud, kes on nõus mida iganes tegema. Mehel on poeg, kes elab ema ja selle uue elukaaslase juures. Poiss on mehele oluline, nii püüab ta pojaga võimalikult tihti kokku saada ja üheskoos aega veeta (et ta ise on vaene, siis poisi ema toetab salaja rahaliselt neid kohtumisi).

Nüüd on poeg 15-aastane ja tiinekas on midagi muud kui senine kõigest vaimustav laps, ei huvitu ta isa pakutavatest lõbustustest ega juttudest. Ema järgi on poisil mitmeid... probleeme, koolis kiusatakse ja ta on armunud. Isa on muidugi endast väljas (sest ta on hooliv isa, eksole), et poisil on raskuseid, ta tahab igati aidata... ning püüab omapoolselt poisi üht probleemi lahendada. Kuid mis ühele probleemiks, see teisele tegelikult rõõmuks.

Et siis makroplaanis ülevaade kliimakatastroofist ja sellega kohanevast maailmast, mikroplaanis aga inimeste tavalistest probleemidest (eks siin ole ka mõned tänapäevased küsimused, mille vastu traditsioonilised machodest mehed põrkuvad (või tekitavad)). Mõte on muidugi puudutav, isa, kes ei taha kaotada side oma järglasega, mees, kes püüab olla heaks vanemaks... aga jah, vahel on see keeruline.