Karen Joy Fowler – The Pelican Bar (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Tekst, mille ulmelisus jääb mulle kuidagi kaudseks, ja mille valik näib põhinevat sellel, et algselt ilmunud ulmeantoloogias ja et tegemist tuntud autoriga. Igati dramaatiline ja lööv, aga...

Norah on tütarlaps, kelle tiinekaaeg on õige keeruline ja perekonda kurvaks tegev. Ta 15-aastaseks saamise puhul saadetakse Norah ootamatult raskestikasvatavate laste... asutusse, miks paikneb kuskil motellis. Asutus on väärt õudusunenägusid – noorukid ei tohi rääkida muidu kui lubatud, mäda toit, erinevad karistused ja preemiad, mis siis võimaldavad kartserit või hoopis hambaharja kasutamist jne. Norahil on probleeme sealse distsipliiniga, aga ajapikku pannakse ta paika, kuni viimaks on ta kaotanud pea igasuguse individuaalsuse, tal on vaid unistus pääseda... Ja nii mööduvad mõned aastad, kuni viimaks avatakse ta ees väravad – Norah võib lahkuda.

Et siis jah, mis siin ulmelist on, jääb hägusaks – selline düstoopiline karistusasutus? Või on kasvatajad tulnukad? Tekst pole humoorikas nagu „Younger Women“, mõneti sarnane on ideestik ehk probleemid oma järeltulijatega (too teine jutt on küll ema vaatenurgast). Või siis tegemist slipstreamiga – mis iganes selle alla kuulub, pole ma senini täiesti mõistnud.