Kij Johnson – Mantis Wives (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Emased palvetajaritsikad on avastanud, et seksi ajal isase partneri söömine pole tingimata vajalik tegevus, tiinuse ajal saaks ka muudmoodi toitaineid tarbitud. Aga paistab, et isased ritsikad... kohe nagu ikka tahaksidki surra (seda küll emaste tõlgenduses). Nii on siis emased leiutanud omamoodi kunstivormi, kuidas isaseid eripäraselt surmata, pakkuda neile seda, mida nad justkui vajaksid. Sadismil on palju erinevaid ja leidlikke vorme...

Noh, omal moel vaimukas nagu Gaimani lühilugu, aga teistsuguses võtmes, siin loos on kasutatud nö teaduslikku kommete kirjeldusi, mis tõestavad seda, et isased just tahavad ja vajavad võimalikult hirmsaid ja hävitavaid rituaale, emased omalt poolt vaid võimaldavad nende läbiviimist... kui omapoolset heasoovlikku loomingut. Sadistlik ja humoorikas, Johnson on varemgi kirjutanud ühe mõneti perverse lühiloo, mis on pagana hea tekst. Hiljuti sai loetud herilastest-mesilastest, mis oli kah tore.

„A mantis woman does not know why the men crave death, but she does not ask. Does she fear resistance? Does she hope for it? She has forgotten the ancient reasons for her acts, but in any case her art is more important.“ (lk 400)