Kaks juttu lapsepõlvest. “Õndsus” kirjeldab justkui ideaalset pereõhtut. Ema askeldab köögis (kus mujal?), isa loeb peale tööpäeva ajalehte ja vaatab telekat (mida muud?), õde ja vend toimetavad omavahel. Hiljem saavad kõik kompotti vahukoorega, milline õndsus, selline õdus õhtupoolik.
“Kesköötund” lammutab selle ideaalse perepildi - isal on järjekordne joomatuur ja kaob mitmeks päevaks kodust. Seda on mitmeid kordi varemgi juhtunud, kus isa on küla peale jooma läinud, seal on küllaga teisi joomasõltlasi, eks lastelegi on teada, mil viisil kohalikud naised oma purjus meestega tegelevad. Pahane ema ootab kodus. Erni, kelle silme läbi neid jutte jutustatakse, ootab pikisilmi isa tagasi - et ta tulekski tagasi, mitte ei lahkuks kodust nagu varem ühe tüli käigus oli peaaegu juhtunud; isa on ikkagi eeskuju, keegi, kelle üle uhke olla või nii (mees töötab laudas, kus saab hakkama kõige hullemate pullidega!). Viimaks ühel öösel isa naaseb, otsib kodust viina, aga unised lapsed valetavad talle, et nad ei tea, kuhu ema on pudeli peitnud. Ja elu läheb edasi - isa saab emalt peapesu ning maksab seejärel küla pealt võetud joomatuurivõlad kinni.
Et siis selline lapsepõlvetrauma kirjeldus. Üürikesele õnnehetkele järgneb karm argipäev, mis süstib lapsele vaid ebakindlust (eks oleks huvitav kuulda õe nägemust, tema oli sulgunud oma asjalikku maailma). Moraal siis ehk selline, et perekond peab olema ikka avatud jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar