Lois McMaster Bujold – Mälu (2016)

Lugu sellest, kuidas Miles teeb järjekordse sammu karjääriredelil. Head aega palgasõdurid, tere tulemast uus keiserlik ametikoht. Tee selleni on muidugi väga käänuline ja dramaatiline, ning peale Milesi enda kannatavad nii mitmedki ta lähedased… aga lõppkokkuvõtteks võidavad kõik midagi uut (enamasti naise, seda siis kolmel puhul) – muidugi, Milesi puhul võiks romantiliselt õhata, kas ta uus karjäär on väärt armastatud naisest loobumist. Kuid noh, ega armastustel polegi kombeks lõputult püsid, lõpuks oled ikkagi üksi jäänud ning valikuks kas uuesti proovida või olukorraga leppida.

Raamatus peaaegu puudub ulmeaction (no mis see veel õigupoolest on, eksole), tegemist on pigem kriminaalromaaniga (kuigi peale alguspeatüki möllu ei juhtu teoses ühtki tapmist). Terviseprobleemide tõttu saab Miles totaalse käkiga hakkama, varjab seda, kuid Julgeolekuteenistus on juhtunust vägagi teadlik ning Illyan saadab ta vaikselt erru (mistõttu ei saa ta enam tegutseda dendariide admiralina – valikuks oleks küll lindpriiks hakkamine). See on muidugi Milesile enneolematu hoop, aga keda ikka süüdistada kui vaid ennast.

Nii jääb häbistatud Miles (sunnitult) Barrayarile konutama, kus aga juhtub nii, et keiser Gregor leiab (Milesi tahtmatu abiga) korraga naise, kellega tahab abielluda. Veel hullem, Illyan keerab peast segi, mis on Julgeolekuteenistusele paras põnts. Milesil pole küll endise ametiga enam mingit pistmist, aga Illyani probleemide puhul näib mõndagi nii kahtlast… ja keisergi pole asjade käiguga rahul, mis puhul määrab ta keiserliku õigusega Milesi uurima endiste kolleegide tööd. Miles asub tarmukalt tööle, aga eks tulevad järgmised probleemid.

Nagu öeldud, pole siin otseselt seiklusi, aga samas pole tegu ka kammerliku looga – tegu on põnevikuga. On mitmeid toredaid kõrvaltegelasi (Miles on ikkagi rahvamees, mitte ülbe aristokraat). Ja eks uue ametikohaga paistab kaasnevat mitmeid võimalusi, kuidas romaanisarja edasi arendada; kuskilt peab kooruma ka uus südamedaam. Raamatu kaanekujundus on väheke mööda, kuigi tõepoolest kujutab ühte asetleidnud stseeni – kuid ei saa kuidagi öelda, et see illustreeriks romaani põhitooni.

„Tema ema ütles sageli: Kui sa valid teo, valid sa ka selle teo tagajärjed. Ta rõhutas tuliselt põhjuslikku seost selles mõtteteras – kui sa soovid mingit tagajärge, siis oleks arukas alustada tegudest, mis selleni viivad.“ (lk 361)

digital nerdland