Sarah Rees Brennan – The Spy Who Never Grew Up (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Järjekordne töötlus Peeter Paani ainetel, seekord mitte küll nii morbiidne kui McGuire'i „Operation Arcanas“ ilmunud lugu. Aega on kõvasti kulunud, laste unistused on muutunud ning Peeter Paan on leidnud kasutust... Briti krooni salaluure teenistuses. Muidugi, Paan keeldub täiskasvanuks saamast, seega see spioonivärk on tema jaoks rohkem või vähem haarav mäng... mis tekitab õige ebameeldivaid hetki kuningannale ja salaluure tegelastele. Kuid et Paan on niivõrd eriline koos oma pisikeste lendavate ninjahaldjatega, tuleb talle paljugi andestada. Enamgi veel – et Paan tahab endale ema, siis laseb kuninganna talle... röövida emme – ehk kunagise Paani kaaslanna Wendy tütretütretütre. Kes pole mingil moel vaimustatud sellest, et ta korraga kotti peidetuna Neverlandi toimetatakse. Neverland, see õuduste maa, mille eest on perepärimus teda kõvasti hoiatanud. Neiu avastab, et raamatus kirjeldatud imemaa on õige muutunud, see pole enam mingi paradiis, vaid õige kõle paik – kuid Peeter Paan on ühtmoodi süüdimatult käituv poiss. Neiu püüab leida viisi, kuidas tagasi Londoni saada – selleks tuleb aga minna Paaniga Tema Majesteedi salajasele missioonile – püüdma kinni Paani üht endist kaaslannat, kes plaanib maailmavalitsejaks saada.

 

Ühesõnaga, esmapilgul üsna lapsik tekst, samas mõnusalt vaimukas ja traditsioone lõhkuv. Salateenistus, mis krooni kaitsmisel vahendeid ei vali, süüdimatult destruktiivne Paan, kel on raske mõista, miks lastel on teistsugused unistused, mistõttu tema heaolu on kokku kuivanud. Muidugi pole ma „Peeter Paani“ lugenud, seega mitmedki seosed tuleb ehku peale arvata, aga ometi on kogetav üsna süüdimatult lõbus (muidugi koos kurbusevarjundiga – miks see Neverland oma allesjäänud asukatega on muutunud võrdlemise masendavaks kandiks). Igal juhul, meeldiv üllatus, et sedavõrd tore lugu kätte sattus.