Lugu meenutab veidi Parkeri heliloojate arveteõiendamist, ehk
siis... kättemaks on valus. Kui Parkeri tekst on mingil moel humoorikas, siis
Gaimani toon on pigem süsimust.
Kääbus on aastaid otsinud teejuhti Udusaarele, kus paikneb
saladuslik koobas, kust saab kulda. Viimaks on ta leidnud mehe, kes ta kohale
juhataks – teejuhiks on röövel, kes on seal koopas käinud ja kullaga välja
tulnud. Nad asuvad süngele ja karmile teekonnale, mille jooksul vastutulijaid
hoiatavad neid mitmete koleduste eest. Viimaks jõutakse Udusaarele, röövel
juhatab tee koopani ja kääbus läheb sinna üksi sisse. Seal kohtab ta olendit,
kes aitab leida ta suurimat soovi – sellel on muidugi hind (nagu röövel on
hoiatanud oma näitel).
Jutt on igati lööv ja sünge, ainus, millele ma pihta ei
saanud – kuna ei tunne brittide eri mütoloogiaid – et mis päritolu see kääbus
on. Tekst on esitatud tagasivaatena, ning nii mõnigi esmapilgul tüütuna tundnud
detail omab tegelikult kompositsioonis tähtsust (no tõepoolest, see kääbuse itk
tütrest näib algul vaid melodramaatilise joruna). Igal juhul, kui pakub huvi
keldilik kõnnu- ja mägismaa dramaatilised olud, siis võib see tekst maiuspalaks
olla, igal juhul on see loetav siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar